Mis ma olen?

Kutsumata külaline

Üks jõudis üpriski lähedale ja tuli välja, et nad olid ikka inimesed, kuid nägusi polnud näha. Nad oleks nagu olnud neetud või midagi, kõndisid imelikult ja puha. Nad tulid aina lähemale ja lähemale. Kas ma nüüd suren? Vaatasin maha ja leidsin ühe kaika, kuid kuidas siin pole ju ühtki puud. Hakkasin sellega vehkima ja üks sai ka lõuksi mult ja jooksis minema. Mõned veel jooksid ära, aga mõned ainult tõmbusid eemale. Sain võimaluse joosta. Võtsin kaika kaasa ja jooksin nii kuis jaksasin. Kui olin üpris pikalt juba jooksnud, jõudsin ühe üksiku maja juurde. See maja oli suht väike ja seal olid ka paar puud. Jooksin majja ja tuli välja, et see maja oli suht ilus ja korras. Seal oli köök, magamistuba ja vannituba. Külmkapis oli isegi toitu. Uu isegi 3 tükki pitsat ja muffinid, see mulle sobib.

Kui olin külmkapi pooleldi tühjaks söönud, hakkasin mõtlema alles, et kust ma toitu juurde saan siin pole ju ühtegi poodi. Järsku kuulsin, et keegi tuli uksest sisse, võpatasin ja võtsin kaika kätte.

"Kes sa oled?" küsisin ma ukse poole vaikselt liikudes.

"Rahu nüüd mida sa siin teed?" sellega võttis ta kapuutsi peast ja nägin, et see oli see mees.

"Sina? Sina tõmbasid mu siia! Sinu pärast olen ma siin!" Tahtsin talle juba kallale minna.

"Nii? Mulle öeldi, et ma tooks su siia"

"Kes?"

"Pole tähtis"

"Minu jaoks on"

"No okei selle maa niiöelda "pealik""

"Ah?"

"Siin maal pole me ainukesed onju"

"Näha oli jah ma oleks võibolla ära surnud sa idioot"

"Ei nemad pole päris inimesed, meid on siin rohkem"

"Nägid välja küll nagu inimesed"

"Kas sa nägu nägid?"

"Ei"

"Sest neil pole seda"

"Mis mõttes?" hakkasin juba maha rahunema.

"No neil on näo asemel must auk suht" sellega sammus ta kööki ja nägi, et ma olin söönd ta toitu.

"Mul oli kõht tühi" Ütlesin maha vaadates.

"Pole hullu pidingi täna minema poodi"

"Poodi? Siin pole ju"

"Ei ma lähen pärismaailma poodi"

"Sellepärast sa tulidki mu aiast välja ja mind hirmutasid?"

"Eino ma ei mõelnud sind ehmatada, aga jah ma pidin su kätte saama" hakkasime kööki koristama.

Pärast läks ta poodi ja ma jäin üksi majja. Oot, aga siis ma saan ju tagasi. Hakkasin mehele järgi jooksma.

"Oota!" Karjudes jooksin talle järgi, kuid mees ei vaadanud taha.

"Mine majja tagasi! Sa ei saa tagasi veel" ja juba ta kaduski ära. Jooksin tagasi majja. Viskasin voodisse pikali ja jäin magama.

Kui ma ärkasin oli ta juba tagasi. Kui kaua ma magasin?

"Kuule mis su nimi on?" Küsis mees asju kappi pannes.

"Lilian, aga sinu?"

"Jordan"

Tuli õhtu ja läksime magama. Mina pidin magama köögis madratsi peal. Öösel kuulsin imelike hääli ja vaatasin korra aknast välja. Kaugemal oli näha mingit olevust. Ta vaatas maja poole ja hakkas siia jooksma. Ma kükitasin kiiresti ja läksin Jordani tuppa.

"Jordan!"

"Mhh?"

"Mingi olevus jookseb maja poole"

"Pole hullu ta ei saa sisse. See maja on ehitatud tugevast materjalist, mine tagasi magama"

"Okei head ööd!"

Läksin tagasi ja vaatasin aknast välja veelkord, see olevus oli üpriski lähedal, kuid läksin magama. Kuulsin mingit möiret veel ja kõva prantsatus käis. Vaatasin aknast välja. See olevus oli maja otsa jooksnud. Ta nägi välja täitsa hirmus. Nagu dinosaurus aint et nati jubedam. Läksin uuesti pikali ja jäin magama.

Hommikul kui ärkasin toimetas Jordan juba köögis.

"Hommik" Ütles ta kui nägi, et ma olin ärkvel.

"Hommik"

"Noh kas said ikka korralikult magada?"

"Noo õhtul see olevus jooksis vastu maja, aga muidu läks kõik hästi"

"Siis on tore"

"Kuule, aga mida sa teed siin kõik need päevad?"

"Tavaliselt ma lihtsalt olen ja vaatan aknast välja või lähen teistega kokku saama või siis lähen pärismaailma"

"Kui sellest juba juttu tuli, kas ma saaks tagasi minna?"

"Anna andeks aga ei"

"Miks mind siin vaja on?"

"No lähme siis küsime selle "pealiku käest"" sellega panime jalanõud jalga ja läksime. Kuidagi tundus, et me kõndisime poole aeglasemalt kui tavaliselt. Maja oli juba suht lähedal, nägime seda juba, aga ikka läks mingi pool tundi. Või siis on mu ajataju kadunud.

Kui sinna jõudsime koputas Jordan uksele ja mingi vanem naine tegi ukse lahti.

"Jaa, kuidas saan aidata... Oi Lilian!" Ütles naine mind nähes.

"Kuidas te mu nime teate?" Küsisin ma naisele otsa vaadates.

"Mina ju tahtsin, et Jordan su siia tooks"

"Jah, aga milleks?"

"Pikk lugu tulge äkki sisse" läksime majja ja naine palus meil istuda. "Igatahes Lilian sinu 16. sünnipäeval tekkis see maailm ja see värav tekkis sinu aeda"

"Nii?"

"Nii, meil on sind vaja, et see maailm kustutada"

"Miks te seda kustutada tahate?"

"See maailm aina suureneb ja varsti tapab see pärismaailma"

"Kuidas siis mina aidata saan?" vaatasin Jordanile otsa, kuid too oli täitsa vait.