Ma kõndisin rahulikult pimedas pargis. Ma nägin, et keegi tuleb mu poole. See oli Leila. Ta oli vihane, kõndis mu poole ja hoidis käes mingit pikka katkist juhet. Ta tuli mu juurde, võttis mult käest kinni ja tõmbas mind endaga kaasa. Ma üritasin ennast lahti saada, aga ta ei lasknud mind lahti. Ta pigistas nii kõvasti, et mul oli juba valus. Ta pani midagi mu suhu ja järsku ei suutnud ma ennast liigutada. Ta oli mu uimastanud. Ma ärkasin kuskil keldris. Tühi kelder, pime tühi kelder. Tuli läks põlema, aga kedagi ei ole kuskil. Ma vaatan selja taha ja ma näen Sandrit. Ta on seal. Ta vaatab mind oma kinniste silmadega. Ta on surnud... Ta on üles pootud. Mu elu armastus on surnud... Ta ripub laes. Ma istun maha ja ma ei tea mida teha. Järsku uks läheb lahti. Ta tuli sisse. See on Leila ja ma tean, et ta tappis Sandri, aga miks, miks ta tappis just Sandri, miks. Ta tuleb mulle lähemale. Tal on pikk nöör käes. See on samasugune, nagu see millega ta poos Sandri üles. Ta tuli mu juurde, sidus mu kinni. Ta suudles mind. See oli nii rõve. Ta suu haises ja samal ajal kui ta suudles, ilastas mu suu täis. See oli nii rõve! Peale suudlust ta pani teise nööri ümber mu kaela ja järsku kõik läks mustaks ja ma ei tundnud enam midagi. Ma olen surnud... Mina, Gert ja mu poiss Sander. Me oleme surnud... Miks, ma ei saa aru miks Leila seda tegi. Mida meie talle tegime?
