Lubadused, mis ununevad. (One Direction)

14. Peatükk

Lamasin oma poisssõbraga voodis, ta silmad olid suletud ja ta nägi välja nagu magav ingel. Pidin püsti tõusma kui mulle saabus sõnum.

"Tule haiglasse, Niall pole veel teadvusele tulnud. Louis xx"

Ma ei tahtnud haiglasse minna, ma ei tahtnud Nialli näha, sest ma teadsin et kui ma teda sellises seisus näen, hakkab mul tast kahju. Ja mis ma oma poissõbrale ütlema peaks? Aa, kuule sorri mu ex on teadvuseta haiglas ja ma lähen ja hoian ta kätt? Pigem mitte. Aga samas oli mul Niallist kahju, niiet ma otsutasin Louisele vastata.

"Ma vaatan kuidas jõuan, Alexil on täna üks koosolek, astun haiglast läbi võibolla sel ajal."

Astusin oma magamistoast välja mõeldes selle mis eile juhtus. Niallile kutsuti kiirabi, peast jooksis verd ning fännid nutsid meie filmistuudio taga kui kiirabi nägid. Ma olin paanikas, ma ei teadnud kuidas käituda või mida öelda. Mõtlemise asemel läksin hoopis kööki süüa tegema.

Tegin pannkooke, asetasin köögilauale nutellat ja moosi ning panin kohvimasina tööle, et kohvit teha.

"Hommikust, kaunitar. Kuidas magasid?" ehmatas mind mahe hääl.

"Sinuga olles magan alati hästi." naeratasin ning tegin talle musi.

"Mis su tänased plaanid on? Sa rääkisid eile et sul pidi mingisugune koosolek päevapoole olema?" küsisin, kui hommikusööki sõime. Minu tehtud pannkoogid olid tegelikult päris hästi välja tulnud.

"Yeps, mul on täna 2 koosolekut üksteise järel, ehk mul läheb mingisugune 3-4 tundi." vastas ta ning me sõime mõtetutest asjadest rääkides ja naerdes edasi.

---------------------------

Alex oli kodust ära läinud, niiet nüüd oli mul paar tundi vaba aega. Ma ei teadnud kas minna Nialli vaatama, kellegile külla või vaadata mis olukord tööl on, sest tänane filmimine oli ju tühistatud.

Tööle helistades ei võtnud keegi mu kõne vastu, mis tähendas, et kedagi seal pole. Jessica läks oma vanemate juurde ja järele jäigi ainult külastus haiglasse. Raske, aga teen teistele hea tuju. Otsustasin helistada Louisele, ilma temata ma haiglasse minna ei tahtnud. 

''Tsau, kas sa oled haiglas? Ma tulen siis korra läbi ja pärast seda võime kuskile sööma minna.'' küsisin poisilt kohe kui ta kõne vastu võttis.

''Yepps, ega me siin kaua ka olla ei jõua, Nialli vanemad tulevad ka varsti ja siis me jätame Nialli nende vaadata'' 

''Oki! Näeme varsti!'' vastasin ja lõin kõne kinni.

Võtsin oma jaki ning autovõtmed. jah, isegi kui ma seda maininud pole, siis mul on täitsa armas auto, aga ma ei vaja seda nii tihti, sest mu töökoht on  mulle lähedal. Kõndisin kortermajast välja, ning vaatasin oma musta auto poole, mis oli väga-väga räpane. Sorry not sorry. Haigla asus mu kodule päris lähedal, niiet mõne minuti pärast olingi seal. 

Valgesse asutusse sisse kõndides, tahtsin ma oksendada. Ma olin kogu elu vihanud haiglaid. Need lõhnad, inimesed. Küsisin, kus asus Niall Horan, aga kui nägin Louist siis tormasin teda kallistama, edasi liikusime me Nialli palatisse.

Palat oli suur, valge ning seinal olid mingid värvilised pildid, millest ma midagi aru ei saanud. Aga Niall. Ta lamas, silmad kinni ja juhtmed ja torud igalpool laiali, pea ümber oli tal side. 

''Kaua ta siin veel olema peab?'' küsisin poistelt, kes kõik olid siia tulnud dressides. Juuksed olid kõigil ilusti püsti või kõrvale pandud ja nad kas rääkisid midagi või siis istusid internetis.

''Mitte kaua, varsti saab ta välja. Sinust on väga armas, et sa siia viitsisid tulla.'' vastas mulle Harry. Kurat ta on ikka nii armas. 

Naeratasin talle.

Vaatasin Nialli ja liikusin temapoole, tegin ta põsele musi ning näitasin Louisele, et me nüüd sööma läheks.

''Me nüüd liigume sööma, tulge hiljem järgi kui Nialli vanemad siia jõuavad. Me sms'ime teile aadressi'' ütlesin kõigile, ning me hakkasime ära liikuma. Poisid lehvitasid ja ütlesid, et nad varsti tulevad.

Mina ja Louis olime liftis, meie vahel oleva vaikuse peatas ta lause.

''Mida see põsemusi Niallile tähendama pidi?''

-----------------------------

Tere, ma armastan teid ka <33

Kkkirjutaja.