Lubadused, mis ununevad. (One Direction)

4. Peatükk

Jõudsin töölt koju ja terve õhtu vaatasin Hispaania seebikaid, kuid kõik selle ''lõbu'' peatas sõnum mis mu telefoni saabus.

Lamasin oma diivanil pikali, aga telefon oli telekalaua peal.

Upitasin ennast telefoni poole, sirutasin oma käe pikalt välja et telefoni kätte saada, aga upitamine lõppes sellega, et ma kukkusin diivani ja telekalaua vahele.

Proovisin sealt vahelt kuidagi püsti saada, toetasin ennast parema käe peale ja lükkasin oma keha käe toetusel üles poole, kui mu silm jäi pidama ämblikuvõrgul kus sees oli ämblik.

Karjatasin kõvasti ja lükkasin veel kiiremini ennast üles, mis mul ka õnnestus ja ma lõpuks püsti olin.

Haarasin oma telefoni ja tõmbasin näpuga üle ekraani, et kõnet vastu võtta, kuid kõne vajutati ise kinni.

Ohkasin vaikselt ja valisin selle sama võõra numbri ning panin telefoni kõrva äärde.

Telefon kutsus päris kaua aega, aga keegi vastu ei võtnud. Panin ohates telefoni jälle laua peale, ning jõudsin vaadata 2 minutit filmi, kui mulle sõnum saabus.

"Uss, kao uksest välja ning kohtume 10 minuti pärast seal uue poe juures mis sinust 5 minuti kaugusel on. Su kaamel Ch x"

Naersin endaette ja tõusin diivanilt ning kõndisin peeglkapi ette, mis tervet mu esikut täitis.

Lükkasin peegelustega kapi lahti ning otsisin sealt seest endale nahktagi.

Haarasin veel oma telefoni ning viisin oma tee sinna poe poole.

-

"Grace Marie Evans-Mägi! Vea oma perse siia ja ära vahi seda telefoni koguaeg!"

Kuulsin oma parimat sõbrannat Chloet hüüdmas, kui ma jalgu lohistades ja telefoni passides poe juurde lõpuks jõudsin.

Jah, tõesti, mu nimi on Grace Eleanor Evans-Mägi. Ärge küsige miks see nii pikk või inglisepärane on ning miks mul kaks perekonnanime on. Ma ei valinud endale enda nime.

Chloe on mustade juustega ning helesiniste silmadega tüdruk.

Me oleme välimuselt täiesti erinevad, aga sisemuselt oleme me nagu õed.

"Sorri mu väikseke, tule lähme lähimasse söögikohta ja mul on sulle midagi rääkida"

// Järgmise nädala neljapäev, 9 päeva hiljem. //

Astusin enda töökohta sisse, kui kõikide töötajate vahel käis filmimissaalis valju rääkimine, mis tekitas tunde justkui oleksin ma turul.

"Mis toimub?"

Küsisin oma kõrvalkabinetis viibivalt naiselt, kes juhuslikul googeldas One Directionit.

"Kõik räägivad selle poistebändist, kui armsad nad on ning kui hästi nad laulavad ja kui sõbralikud nad on. Tunduks, et ma viibiks 6 klassis."

"Lasteaed"

Seadsin oma sammud filmimisesaali, kus kõik omavahel jutustasid ja kohvi jõid.

Proovisin hüüdes kõikide tähelepanu saada, aga mul ei õnnestunud see.

Astusin kindlalt raudtrepi peale, mis oli kaetud samblaga. Kuidas see sammal siia sai?

Proovisin sealt hüüdes ka umbes 20 inimese tähelepanu saada, aga see ei õnnestunud.

Minu õmneks märkas mind märkas üks töökaaslane, kes minupoole liikus.

"On sul abi vaja?"

"Oh, see oleks sinust väga tore kui sa mulle köögist poti ning kulbi tooks, kas sa saad palun mu kabinetist esimesest sahtlist kõrvatropid meile kahele ka tuua?" naeratasin talle ning ta kõndis kontsaklõbinal kööki.

Tagasi jõudis ta suure poti, kulbi ning kõrvatroppidega.

Ulatasin talle ühe paari kõrvatroppe ja palusin tal need kõrva panna ja näidata käega kui ta on valmis.

Ta tegi seda ja ma lõin tugevasti 3 korda kulbiga vastu potti ning kohe jäi terve saal vaikseks ja tähelepanu oli lõpuks minul.

Eemaldasin kõrvatropid ning viskasin need kõrvale olevasse prügikasti.

"Miks siin täna selline jutuvada käib? Ma saan täielikult aru et te olete väga ärevil, sest meile tulevad homme uued ning kuulsamad kliendid, aga sellepärast ei pea nii ärevil olema."

"Mõtle sa kohtud esimest korda maailmakuulsate staaridega ja sa saad nendega veeta põhimõtteliselt terve nädala" vastas üks kaamerameestest, õigemini Chris.

"Kes esimest korda, kes mitte."

"Mida?"

"Ei midagi"