Amanda

1.

Mina olen Marcus. Mul on pruunid juuksed, Aspergeri sündroom, ema ja isa. Mulle meeldib kosmos ja oma tuba.

Mu ema on terve päev minuga kodus ja õpetab mind. Me elame isa palgast. Minu tavaline päev on selline: ema äratab mind täpselt kell üheksa, me sööme hommikusööki, õpime kümnest üheni, sööme lõunasööki, ema magab tund aega, mina vaatan aknast välja, kõnnime pargis, joome kella 4 teed, siis ma joonistan või loen, sööme õhtusööki, vaatame koos isaga telekat ja kell üheksa lähme magama. Pühapäeval tuleb kella kolmeks minu terapeut-arst-psüholoog, räägib minuga ja joob vanematega kella nelja teed.

Ma mäletan täpselt seda päeva kui Amanda vastasmajja kolis. See oli laupäev. Oli just sadanud vihma aga koos temaga tuli ka päike. Ta keksis lompide vahel, kollane vihmajope seljas ja tema blondi-pruuni segused juuksed hüplesid rõõmsalt kaasa. Ema ulatas talle kasti ja ta kadus tuppa. Amanda omaks sai tuba mille aken on minu omaga vastamisi.
Meie majade vahel kasvab jäme puu, nagu "Bullerby lastes". Jälgisin teda aknast. Kui ta mind märkas, naeratas ta kõige soojemat naeratust mida ma olen näinud, (tunnistan, ma pole neid just palju näinud) ja lehvitas.
Naeratasin kohmetult vastu ja tõstsin ebamääraselt käe.

Tüdruk sahmis terve päeva ringi, ikka tuppa ja toast välja, tõstis asju ringi, pani pilte seinale. Siis jäi ta umbes tunniks alumisele korrusele.
Ma süvenesin oma raamatusse ja mõne hetke pärast kuulsin koputust meie maja uksele. Seejärel ema-isa samme. Kolme rõõmust pakatavat häält hüüdmas "Tere!".
Läksin vaikselt oma toast välja ja piilusin trepi käsipuu vahelt alla. Meie uued naabrid olid meile külla tulnud, tüdrukul oli käes mustikakook. Ema saatis nad koos isaga elutuppa, pani teevee keema, otsis kapist taldrikud-tassid. Siis hakkas ta trepist üles tulema. Läksin oma tuppa ja teesklesin lugemist. Ema tuli minu tuppa (ta ei koputanud kunagi, mis oli vahepeal vägagi häiriv).

"Kullake, meie uued naabrid tulid meile külla. Kas ma ütlen, et sa tunned end halvasti?" Ema arvas, et ma ei taha ühegi uue inimesega kohtuda, mis oli vist isegi tõsi, aga päikese-tüdruku nime tahtsin ma küll teada. Läksin ema järel alla. Isa lõikas parajasti kooki lahti.

"Tere Marcus, mina olen Luise Ayiti." naeratas pikkade tumedate juustega naine. Ta meenutas natuke hipit, kuigi oli veidi tumedavereline. Ayiti? Mis nimi see veel on?

"Kas te olete hipi või midagi?" küsisin.
Nad ainult naersid.
"Haa, mulle otsekohesed inimesed meeldivad, Arthur." Mees sirutas minu poole käe mida ma natukene aega jõllitasin ja uuesti tema poole vaadates ütlesin: "Ei, mina olen Marcus."
Ta hakkas naerma, tõstis käe ja patsutas mind õlale. "Mina olen Arthur."
Võpatasin tema puudutuse peale eemale.
Siis keksis minu juurde tüdruk. Tal oli seljas hele suvekleit ja ta juuksed olid pandud krunni.
"Hei Marcus, mina olen Amanda Soléy." Ta naeratas. No muidugi. Kuidas siis muidu. Ta oli üsna oma ema moodi, ainult juuksed ja nahk olid isa omad.
"Teil on imelikud nimed." ütlesin. See tegi neile jälle nalja. Kas nad magades ka naeravad?

Istusime laua taha ja hakkasime kooki sööma, mille ema oli vahepeal välja tõstnud. Meie vanemad lobisesid sellest kui ilus ja tore koht see elamiseks on. Ma jõllitasin oma koogitaldrikut. Kuni Amanda jalg minu jalga tonksas. Vaatasin tema poole. Ta teeskles, et pole kunagi näinud midagi huvitavamat minu vanaema lillelisest koogitaldrikust. Võtsin ampsu oma koogitükist. See oli hea. Mustikad ja kohupiim tasakaalustasid üksteist. Minu ema ei teinud kunagi midagi sellist. Uus tonks vastu mu jalga, seekord tugevamalt. Võtsin südame rindu ja puututasin suure varbaga tema jalga. Ta muigas. Tonksas veelkord. Puututasin uuesti ta jalga, seekord tugevamalt. Ta itsitas ja vaatas mind. Keskendusin koogile.

"Aga hea küll, me hakkame minema. Oli tore teiega kohtuda." ütles Arthur.
"Oi, juba hakate minema? Nojah, eks jutustatud kah siin juba." pomises ema.
Läksime hanereas meie kitsast elutoast välja.
"No nägemiseni siis."
"Tšau Marcus!" hüüdis Amanda ja lehvitas. Lehvitasin vastu.