Amanda

3.

  Mida talvepoole seda vähem näen ma Amandat naermas ja aias ning tänavatel ringi liikumas. Koos looduse ja päikesega hääbub ja muutub väsinumaks ka tema. Mitu päeva on taevas pilves olnud ning päikest pole näha olnud.

Ühel õhtul kui mu ema on juba ammu mulle head ööd soovinud, kuulen ma õuest kitarri mängu ja tüdrukut laulmas. Ronin voodist välja ja vaatan aknast õue. Amanda istub aknalaua peal, kitarr süles ja laulab.

"Tšau Marcus." sosistab ta mind märgates ja naeratab nukralt.
"Miks sa nii kurb oled?" küsin.
"Ma olen väsinud. Pole ammu päikest näinud. D-vitamiini puudus, ütleb ema." Ta vaikib mõnda aega. Öö on vaikne. Taevas on endiselt pilves. Kusagil huilgab öökull. Mul hakkab külm.
"Mu vanaema suri ära. Ta oli ainult 62. aastane. Ma arvasin, et ta elab veel kaua. Et ma saan talle veel rääkida kõigest. Et ma õppisin mängima Haiti rahavaviisi kitarril. Ja et mul on väga lahe naaber."
"Mul on kahju." vastan.
"Mul tuli mõte kuidas ma saan sulle su joonistuse eest tasuda. Ma mängin sulle kitarri ja laulan. Sobib?" küsib ta justkui transist välja tulles. Noogutan, kuigi Amandale joonistaksin ma kasvõi ainult sellepärast, et ta eksisteerib. Ja nii ta siis mängibki, süvenenult ja südamega. Ja mina tunnen, kuidas ta meeldib mulle ikka rohkem ja rohkem.

"Kuule, Marcus. Lähme jalutama." ütleb ta, kui on mängimise lõpetanud.
"Praegu? Öösel?" küsin hämmastunult.
"Jah!" vastab ta nagu oleks kell 2 öösel jalutamine täiesti tavapärane.
"Kas sa näiteks tead, et siin on üks vana täiega äge kirik, kus enam väga ei käida?" Raputan pead.
"Ma olen siin elanud umbes kuu, sina terve elu, aga ma tean selle alevi kohta rohkem kui sina. No igatahes, ma täiega tahaksin minna sinna kiriku torni, ma olen mitu korda küsinud neilt kiriku tegelastelt, aga need pole lubanud. Aga mõtle kui kaugele sealt näeks! Või siis see majakas, mis seal rannas on. Keegi seal ei käi. Ma ükskord proovisin sinna minna, aga siis tulid mingid pensionärid mölisema, et ei või ja ei tohi ja mis kõik veel." Rääkides hakkavad ta silmad särama ja tundub, et ta on kohe praegu valmis siit alla hüppama ja majaka poole liduma hakkama. Ilmselt nii ongi. Raputan uuesti pead.
"Ei-ei-ei. Sa ei saa lihtsalt kuhugi kirikusse sisse murda, et sealt vaadet imetleda."
"Miks mitte?" küsib ta. Vahin talle suu ammuli otsa. Äkitselt läheb ühes toas tuli põlema.
"Kuradi kurat küll!" vannub Amanda.
"Täna küll enam ei saa, nad hoiavad mul silma peal." ütleb tüdruk murelikult. "Homme õhtul ka mitte, ja järgmisel ma ka ei saa..." pomiseb ta. Amanda vanemad kõnnivad tema tuppa.
"Amanda Soléy. Marss tuppa!" hüüab Arthur. Tüdruk lehvitab mulle ja ronib kitarriga tuppa, ise nägusid tehes.
Panen akna kinni ja lähen voodisse, ise totakalt naeratades.