Amanda

4.

Järgmisel õhtul ma Amandat ei näe, aga ülejärgmisel hilisõhtul, kui ma tähti vaatan, lõpuks ometi on selgeks läinud, krigiseb tüdruku aken, ta ronib sealt välja ning viskab oma kingad aknast alla. Tal on seljas lühike punane kleit ja tagi, huuled on ta tumepunaseks värvinud.

"Mis sa teed?" küsin ma.
"Tere sullegi. Mina lähen peole." vastab ta naeratades.
"Miks sa uksest ei lähe?"
"Sest mu vanemad ei lubaks mind pool üksteist välja, eriti pärast seda kui ma öösel aknal kõõlusin." vastab ta silmi pööritades.
"Kas sa kavatsed siit tõsiselt alla hüpata?" küsin hämmeldunult. Ta ronib minu juurde.
"Muidugi, see siin pole midagi. Kui me linnas 4. korrusel elasime, vot siis oli raske."
"Ega sa siis ei läinud aknast välja?"
"Läksin ikka, siis ma sidusin linad kokku, ühe otsa radiaatori külge, see oleks lõpuks peaaegu seina küljest lahti tulnud, kuna ma läksin sealt nii mitu korda alla." seletab ta naerdes, endal silmad säramas. Vaatan teda, nagu ikka, imestunult.

"Noo, aga siis üks hetk märkas meie alumise korruse naaber, pensionär Emilda, et ma seal niimodi turnin ja kittus isale ära. Oii, kui vihaseks ta sai! Eks ta aimas juba enne midagi, aga et Emilda niimoodi talle ütlema tuleb, seda ta ei oodanud. Ma olin temas väga pettunud. Siis ma värvisin Emilda akna mustaks, et ta välja ei näeks, ja ukse taha panin koogikarbi, sinna sisse tigusid, tead küll, neid hästi suuri. Aii, mismoodi sai nalja! Kuidas ta karjus! Noh aga pärast tegime kompromissi, et ta ei räägi minu asjadest mu vanematele ja mina aitan teda igasugu töödega, toon ajalehed ära ja nii." Mul on suu lahti vajunud.

"Oli tore, aga ma pean nüüd minema, Bert ootab mind autoga paar maja edasi. Siis kui sa veel üleval oled, kui ma üksord kunagi tagasi koju jõuan, võime edasi rääkida." ütleb ta lustakalt, lehvitab ja hüppab oksalt alla pimedusse.

Joonistan Amandat oodates temast pildi, vaatan tähti, aga tal läheb nii kaua, et lõpuks jään ma aknalauale magama. Ärkan selle peale, et üks auto sõidab vaikselt, tuled väljas, ilmselt selleks, et mitte kedagi üles äratada, naabrite maja poole. Auto jääb maja ees seisma ja Amanda koberdab sealt pooleldi välja.

"Tänks, et kutsusid, Bert, mul oli väga lõbus." ütleb tüdruk kergelt purjus häälega. Tundub, et juht kummardub Amanda poole, et teda suudelda, aga tüdruk pöörab näo ära.

"Okei, tšau!" Amanda viibab käega ja auto sõidab minema. Tüdruk koperdab puu juurde.

"Tšau Marcus! Sa ei magagi veel?" hüüab ta mind märgates. Siis tuleb talle meelde, et kell on kaks öösel ja ilmselt ei hakkaks ta isa just rõõmust tantsima, kui leiaks oma purjus tütre naabripoisi akna all karjumas, ning ta surub käed ehmunult suule. Seejärel vaatab ta mõtlikult puud, kleiti ja käes olevaid kingi.

"Marcus, kas sa oled hea püüdja?" küsib ta siis valjul sosinal. Kehitan õlgu.
"Selles mõttes, et õues on nagu pääris külm eksju, ja ma tahaks ikkagi tuppa magama saada, onju, aga mul ei ole maja võtit ja kingad käes ma ka ei saa väga nagu ronida, eksole, aga õue ma ka ei taha neid jätta, sest neil hakkab külm, ja nad on täitsa-täitsa kallid kingad onju, et siis ma viskaks need üles eksju ja siis sa püüaks need kinni ja siis ma tuleks ise ka üles, nagu viuhh lendaks, eksole, ja siis ma võtaks sult kingad onju ja viiks tuppa ja siis ma paneks soojemad riided ja siis me saaks edasi rääkida, et siis püüad, eksole?" Nende sõnadega ta viskabki kingad üles, aga mitte eriti kaugele ja täiesti valesse suunda. Üks king lendab ühele poole, teine teisele poole.
"Oihh! Ma pean need nüüd üles otsima!" Pomina saatel hakkabki ta kingi otsima, leidnud ühe viskab ta selle minu poole. Püüan selle kinni ja Amanda näitab mulle püstist pöialt. Varsti leiab ta ka teise kinga ning kolmandal katsel saan sellegi kätte. Tüdruk huilgab, unustades jälle, et on öö. Siis hakkab ta mööda puud üles ronima. See tundub üsnagi vaevaline olevat, aga ta saab sellega hakkama. Tüdruk tuleb minu juurde, võtab kingad ja ronib oma tuppa.

"Niisiis, mis me homme öösel teeme? Kas kirik või... või majakas või on sul endal mingi hea idee?" küsib ta uniselt, kui on uuesti minu juures. Vastan, et mulle meeldiks öösel turvaliselt oma voodis magada. Amanda naerab selle välja.

"Ei lähe läbi." vastab ta. " Nii kaua kuni sina mõtled, ma natuke tukun." ütleb ta, haigutab ja paneb silmad kinni. Vaatan teda ja mõtlen, et kas ta päriselt ka tahab minna minuga homme öösel kiriku torni.

Kui ta on juba veerand tundi maganud, patsutan ma teda põsele. Ta ei ärka, aga hakkab oksa pealt alla vajuma. Tõmban ta tagasi.
"Amanda! Amanda, ärka üles." Tüdruk mõmiseb midagi ja teeb silmad lahti.
"Ma nägin unes, et sa viisid mu oma tuppa magama. Ma tahan ka sinu erilist tuba näha." pomiseb ta unesegaselt.
"Ei, Amanda, võib-olla mõni teine kord. Praegu pead sa koju minema."
"Ohh, kas päriselt ka näitad mulle oma tuba?" Ohkan.
"Mine magama Amanda, su vanemad saavad teada, et sa peol käisid."
"Aaga ma tahan siin magada, minu tuba on nii-nii kaugel." Veenan teda veel mõne minuti, öeldes et ta külmub siin lihtsalt ära, kuni ta lõpuks nõustub oma tuppa minema. Vaatan kuidas ta ronib ja kaks korda peaaegu alla kukub, kuni lõpuks oma tuppa jõuab ja voodisse vajub.