Amanda

2.

  Sügise saabudes näen ma Amandat vähem. Ta on läinud kodust enne kui ma tõusen ja tagasi koju jõuab ta alles peale kolme. Ja siis on ta ka vaid tunnikese kodus, minnes siis kitarr või trennikott õlal jälle edasi.

Ühel päeval kui ma parajasti aknast välja vaatan, tuleb akna peale ka Amanda. Ta naeratab ja hüüab: "Hei, Marcus! Tule siia." Raputan pead. Ta pomiseb midagi ja hakkab mööda puud minu poole ronima.
"Mida sa teed?"
"Tulen sinu juurde, sest sina minu juurde ei tulnud."
"Miks sa minu juurde tuled?"
"Sest mul on tund aega trennini aega ja mul pole midagi teha. Pealegi pole ma sinuga juba ammu rääkinud."
Ta istub oksa peale ja kõlgutab jalgu.

  "Nii, räägi mulle, mida sa päeval teed, sest koolis sa ei käi." Vuristan talle oma päevakava ette.
"Kõik päevad on ühesugused?" imestab ta.
"Noh jah, vahel käin vanematega näitustel või kinos."
"Kas sul igav ei hakka?" Raputan pead.
"Okei, räägi mulle endast."
"Mul on Aspergeri sündroom."
"Seda ma tean juba."
"Mul on pruunid juuksed."
"Jah, seda ma näen."
"Nohh, mulle meeldib oma toas olla." Ta noogutab. "Ja veel?"
"Joonistada ja lugeda. Ja kosmos."
"Ohh, näita palun mõnda oma joonistust."
  Võtan laualt oma paksu joonistusploki. Seal on pilte kosmosest ja vanematest ja tänavast ja õuntest ja Amanda majast. Ta vaatab neid ettevaatlikult ja hoolikat.
"Mulle meeldivad su joonistused. Joonista palun minust ka portree."
"Portree?" küsin. Ta noogutab.
"Sinust?"
"Mhmh."
"Praegu?"
"Jah." Toon lauapealt pliiatsi ja kustukummi.
  Joonistan ta pruuni-blondi segusid juukseid, meresiniseid silmi, nöbinina, tedretäppe, punaseid huuli. Tillukesi kõrvarõngaid. T-särki ja pikka kampsunit. Katkiseid sõrmi ja samasuguseid meresiniseid küüsi, nagu ta silmadki.

"Miks su sõrmed katki on?"
"Ma mängin palju kitarri."
"Aga miks sinul ja su emal nii imelik teine nimi on?"
"Mu vanaema on haitilane, aga siis ta abiellus ja kolis ära. Ta hakkas oma kodu igatsema ja pani oma tütrele ehk siis minu emale teiseks nimeks Ayiti, mis tähendab Haitit. Sel päeval mil ma sündisin, paistis soe päike ja vanaema tahtis, et mu teiseks nimeks saaks Soléy, mis tähendab päikest."
"Valmis." Näitan talle joonistust.
"See on väga kena." ütleb ta õnnelikult ja küsib siis: "Kas ma võin selle endale jätta?" Noogutan.
"Oli tore sind jälle näha, Marcus, aga ma pean nüüd minema." Ta naeratab, võtab joonistuse ja lehvitab mulle, enne kui hakkab tagasi ronima.
"Nägemist Amanda Soléy."