Liiah

i

Loed päevi oma surmani. Usud, et paar päeva on jäänud, sest sa ei tunne oma keha väga ja tunned, kuidas hing välja pressib. Need on minu tunded sisimas. Pean neile kaane peale suruma, sest ma pean nii mõnda veel tegema enne kui teispoolsusesse valgun. Mul on vaja mõndadega hüvasti jätta. Sest ma ei saa siit lahkuda ilma sõna jätmata. Kas selline ongi kohustustunne?

Tunne, et pead midagi õigesti tegema kasvõi kordki elus. Tunne, et sa ei saa ilma teistele sõna ütlemata lahkuda. Mul pole vanemaid. Ema suri kohe peale minu sündi kolmsada viiskümend viis aastat tagasi. Isa juttu järgi oli ema ilus punapea, sõstrasilmne, nöbininaga ja veri punaste huultega. Ta oli väga oodanud minu sündi, tema suurim unistus oli emaks saada ja oma võsake üles kasvatada. Kahju ema, et sa ei suutnud elada niikauaks, et mind lõplikult üles kasvatada. Vähemalt need kaheksa kuudki enne kui sind neljaks kuuks voodi külge naelutati. Ega isa ka peale sind enam kaua ei elanud, kolm aastat ja ma võin sulle emake tagada, et ta hoolitses mu eest hoole ja armastusega enne kui tema eluküünal kustutati. Ma küll sain kümme aastat kasuperes elada enne kui mind sealt välja söödi. Veetsin kakssada aastat lihtsalt nii elades, et käisin ühe 'sõbra' juurest teise juurde ja olin pidevalt hirmus kuni lõpuks sain omale oma maja. Kuid ikkagi mu helgeimad aastad olid teiega koos veetes, kuigi mind tehti surematuks tunnen, kuidas surm ei ole minust kaugel. See sööb mind seest poolt. Tunnen kuidas. Tahan oma piinad lõpetada juba. Kaua ma suudan veel elada?