Liiah

a

Olen linna oma seljataha jätnud, kõnnin mäe otsa ja kavatsen piinad lõpetada. Minu tumedam pool pressib välja. Ma rääkisin, et olen hullem kui mõrtsukas, kes kõnnib relvaga tänaval. Kui olen lõplikult end deemoni poole üle andnud juhtub midagi koledat. Koledat mis hävitab terve inimrassi ja elusolendid. Võib-olla planeet Maa või terve Universumi.

Kukkusin mäe otsas põlvede peale, vanad mälestused jooksevad piltidena mu silme eest. Miks elu on nii raske? Süümepiinad tirivad sind sügavale nagu gravitatsioon.

Ma olen tüdinenud. Tüdinenud elust, mis nii-kui-nii su põhja tirib. Ükskõik, mis sa selle vastupanuks teed. See ei tee sulle vähem piinu, vaid rohkem. Sellepärast ongi nüüd väga palju noori, kes lõiguvad ennast ja kavatsevad tappa. Maailmas on raske ellu jääda kui sa tahad surra, aga ei leia selleks õiget viisi.

Ma mäletan, et enne kui mind surematuks loodi olid mul sõbrad. Nad olid ainukesed kellega ma suhtlesin, ainsad, kes minust välja tegid. Ma oleksin ka neid soovinud surematuks teha, sest siis ma ei oleks sellises olukorras. Nad olid kirikuõpetaja lapsed ja see kui nad minuga sõbrustasid, tõi neile palju jamasi kaela. Mulle mitte. Mitte mulle. Nende isa oli päris karm ja hakkas neid peksma kui nad olid mingi jama kaasa võtnud. Miks nad kõik need jamad endi peale võtsid, mitte ei pannud minu kaelale. Miks nad mulle seda süüd ei andnud? Miks nad selle enda peale võtsid?

Külm õhk lendleb ümber minu. Köhin uue pahvaka süsihappegaasi välja. Külmetan siin end jäässe. Ma küll surma ei saa, aga vähemalt kaotan teadvuse igavuseks, sest siin ei ole kedagi. Hüvasti elu ja tere surm...