Lendlen helesinises taevas valgete tupsude vahel. Juba umbes seitse aastat olen teadvuseta Himaalaja jäämäes püsinud. Minu keha, mitte hing. Ma olen vaba hing. Vaba hing lõpuks. See õnn, et olen surnud, ei mahu mu sisse ära. Sain hingena oma ema, isa ja sõprade hingedega kokku. See õnn ei mahu minu sisse ära. Ma arvangi, et see oligi minu algus kui kõik läks allapoole ja selleks, et ülespoole tõusta.
Ma soovin kõikidele kes on minu olukorras jaksu. Oota oma enesetapuga veidi, sest see võib ülespoole tõusta kui su hing on oma kehas veel, sest sellega on oma probleemid kui sa oma keha maha jätad või kui oled surematu, kes soovib oma surma.
Tahaks, et minu lugu ei jääks teile meelde kui tüdruk, kes sooritas enesetapu vaid kui tüdruk, kellel ei jäändki midagi muud üle kui soovida oma surma ja viis oma unistuse ellu.
See ei ole kõige ilusaim või koledaim lugu, aga siiski südamest...
YOU ARE READING
Liiah
Short StoryRaamat on LÕPETATUD. Liiah on kolmesaja viiekümne kuue aastane hing seitsmeteist aastase neiu kehas. Hing kes soovib üle kõige rahu saada. Liiah on väga mõtteline neiu, kelle välimus ütleb kõik, et ta on õnnelik, aga välimus võib vahel petta!
