Ära Nuta Klara!

Rööv

Hetkeks kõhklesin,et kas minna õue (metsa)jalutama või mitte,kuid mu tuju oli nii sitt ja ma läksin.Läksin kohta kuhu olin koguaeg kartnud minna(sinna õudsasse metsa).
Õues sadas tibuvihma mis oli pigem soe,oli väga pilvine ja veidike hämar ,väike udu pilv raskendas kaugele nägemist.Ma tundsin kuidas minu põsele langes kurbuse tekitatud pisar.Järgmiseks pühkisin vasaku käega põskedele kukkunud pisarad, hingasin rahulikult ja nägin enda ees väikest puu kändu ja otsustasin sellele istuda.Istusin ja mõtlesin nii umbes 30.min ja siis hakkas mul külm ja otsustasin koju tagasi pöörduda.Kuna istusin seljaga kodu poole siis tõusin ja keerasin otsa ringi, ning järsku nägin enda ees teda ja ta pani oma käe mu suule ja hakkas mind metsa poole tirima, ma vähkresin ja üritasin põgeneda kuid see ei õnnestunud.Ma ei teadnud mis minuga toimub.Ta tiris mind oma auto pagasiruumi,pani luugi kinni ennem veel vaatas mulle otsa ja ma otsustasin kysida
"Miks,kuhu sa mind vead,ma ei teinud ju midagi nii hullu"
Ta vaid muigas pani luugi kinni ning siis tundsin kuidas auto liikuma hakkas,Ma kartsin et mu elul on lõpp. Me sõitsime päris pikalt vahepeal vaatasin käekella, ma ei tea isegi kuidas seda nägin,aga jah kell oli umbes 22.30... päris palju.Varsti jäi auto seisma,ma teadsin et ta tuleb ja laseb mu autost välja,aga ma ei arvanud et ta seda niii kiiresti teeb, ta oli kahe minutiga pagasiruumi juures,avas luugi ja pomises midagi oma ette.Ta tiris mind sellest haisvast urkast välja.Ma sain yle tunni aja maad oma jalge all tunda... See oli kahtlane:
MIND RÖÖVITI
MA TEAN KES MIND RÖÖVIS
MA OLEN ÕNNELIK ET TUNNEN MAAD OMA JALGE ALL

Ma ei saa ise ka aru miks ma end nõnda tunnen, ilmselt on asi selles et ma tunnen toda rööviat nii hästi.Ta on Antonyo.Me olime kunagi nii umbes pool aastat koos,aga me läksime lahku....Sest ta vihastas iga asja peale ja oli armukade.

Aga ikkagi ma ei saanud ikka aru miks ta mind röövis.Ta viis mind veidi edasi...Ma ei näinud peaaegu midahi,sest õues oli pime.Ma vihastasin ja kysisin talt ,et
"Kuhu fucking kohta sa mind vedanud oled"
"Aga kas pole siis mitte ilus kant"
"Kas sa oled mingi idioot sa küsid mu käest mingi kell ülsteis öösel kas me oleme ilusas kohas pealegi sa röövisid mu"
"Ahah No jaa maitse üle ei vaielda eksole mõne arust olen idioot teise arust jällegi väga tore ja nagu küll sa siis homme näed kui ilus koht see on"
"Ei no okei siis,aga ega ikka ei huvita kyll minu jaoks oled sa yks idikas ja värdjas ja jääd ka selleks"
"Okei"
" Ja üleüldse nagu ma olen väsinud ja tahan magada kus ma magada saaks??????"
"Nii kuula nüüd mind:
Hommikul on äratus kell 7.30
Kell 8.00 on hommikusöök
Ja siis on vaba aeg oma toas ja kell 9.00 hakkad tööle ja magada saad selles väikeses majas seal kaugemal,see ei lase külma läbi tekk padi voodi on olemas paar lugemisraamatut ka"näitas ta enda ees olevale majale mis asus meist kõige rohkem 60 meetri kaugusel.
"Tra käi putsi kas ma olen sul siin mingi ori vä?"
"No kyll sa homme teada saad"
"Ahah et nii"
"Mhmh täpselt nii"
" sa võid osma perset ka selle töö jutuga pyhkida exole"Ütlesin ma vihaselt.
"Kuule, hakka liikuma ja mine sinna kuradi onni ja maga end välja" ta lükkas mind oma suure rõveda käega edasi.Ma otsustasin sekord mitte vastu puigelda,sest kartsin et saan niimodii veel peksa ka,kuid ytlesin endamisi sisistades"värdjas".Antonyo kuulis seda ja ytles mulle kurjalt"Kui sa veel palju mölised on sinu ilus näolapp rikutud."
Seda lauset kuuldes hakkasin tõsiselt kartma ja ma tundsin jälle nagu õhtul kuidas minu pisarad mu nägemist varjavad.Antonyo kysis"Kas sa nagu tegelt ka nutad vä,mis sa oled mingi tatt kes ei suuda oma tundeid vaka all hoida vä"Ma vaikisin ja lõpetasin nutmise.
Ma astusin enda ees seisva maja uksest sisse seal oli kõhe,väike riiul mis oli kaetud raamatutega,yks voodi mis oli tegelikult mõeldud kahele inimesele,yks öökapp millel oli klaas vett ja termoses teed.Ma silmitsesin ümbrust ja siis ytles Antonyo"Noh ma nyyd siis lähen aga vaata et sa ennast korralikult välja puhkad homme tuleb pikk päev"" Ma vaikisin ja ronisin taskesi voodisse ja ytlesin suht vastikult"sa perv sunnid mind toole ka veel vä ei no kui loll saab olla"ma olin nii vihane et ladussin talle 2.min asju ette mis ma tast arvan kuni ta vihastas, mulle lahenes ja mulle paar laksu vastu paremat põske andis ja ta ytles siis"olgu see sulle siis õppetunniks"ta lahkus ning pani ukse enda järel kinni ma veel kuulsin kuidas võtit keerati lukuaugus ja sain atu et ma sellest majast elusana ei pääse....
-----------------------------------------------------------
Olen siin siis oma looga,ma istusin autos ja mul hakkas peas ketrama see lugu,võtsin taskust telefoni ja hakkasingi kirjutama.Loodan et meeldis🙂