Mäng armastusega

4. peatükk

Igavusest tegi tütarlaps selle lahti ja ta imestus kasvas iga loetud sõnaga. Kui Henry pilgu tõstis pani Tiffany ähmiga jutu kinni ja tegi hoopis reidi lahti, et poiss kahtlustama ei hakkaks.

„Sul on reidis konto?“ küsis Henry pisut kulmu kergitades. Ta vihkas reiti.

„On, aga ma ei käi seal eriti,“ vastas tütarlaps kohmetudes.

„Ja miks sa siis sellel lehel oled?“ päris Henry edasi.

„Ah, mõtlesin, et vaatan, ehk on mõni kommentaar juurde tulnud. Mul pole kodus püsiühendust,“ vastas Tiffany ja vajutas kohe „sinu konto“ peale. Ja sealt „sind kommenteeriti“. Kaks kommentaari oligi juurde tulnud, kuigi neiul oli vaid üks pilt.

„Näita korra seda pilti,“ palus Henry ja Tiffany vajutas hiirt. Ette tuli must-valge pilt ta näost, tüdruk vaatas kuhugi kõrgemale.

„Päris kena oled siin,“ lausus Henry muiates.

„Muidugi mitte nii kena kui päriselus,“ lisas ta ja punastas jälle.

„Tänks,“ naeratas Tiffany, kuid ta ei punastanud. Tüdruk teadis nüüd täpselt, mida poiss temast arvas.

„Kas need Tim ja Marcus või kes nad olidki jälgivad sind või?“ küsis Tiffany.

„Ee, minu teada mitte, aga ma mainin seda neile. Neile teeb alati nalja, kui ma mõne tüdrukuga rääkima lähen. Tim on selline ühepäevasuhte tüüp ja Marcus pole üldse suhte tüüp,“ oli Henry algul närvis, tahtes mitte valetada, kuid lõpuks ei rääkinud ta lihtsalt tervet tõtt. Tiffany hakkas naerma, mingi lampi.

„Oh, ma olen jälle naljakas?“ küsis poiss ka õrnalt muiates. Tiffany jätkas naermist.

„Mhh, lõpeta ära!“ katkes Henry kannatus. Tiffany lõpetas naermise. Nüüd muutus ta eriti tõsiseks. Tüdrukud, mõtles poiss endamisi ja istus voodile, võttes riiulilt mingi suvaka raamatu. Henry teeskles, et on sellest eriti huvitatud, kuigi tegelt polnud kunagi seda isegi vaadanud. Tütarlaps klõpsis natuke veel arvutis, aeg-ajalt Henryle pilke heites. Siis tõusis Tiffany püsti ja astus ukse poole, noormees oli tal kohe järel.

„Raamat polnudki nii põnev, või mis?“ küsis tüdruk irvitades, kui nad koos trepist alla astusid.

„Noh, ei olnud jah,“ pomises Henry muiates. Peagi kõndisid nad juba mööda tänavat edasi. Rääkisid maast ja ilmast.

„Miks sa üldse siia tulid?“ küsis Henry äkki.

„Isal olid mingid tööasjad ja ma mõtlesin, et tulen kaasa,“ vastas Tiffany, kui nurga tagant üks kogukas mees välja tuli.

„Tiff, siin sa oledki! Ma lähen nüüd koju, tuled ka? Või jalutad pika maa maha, kui tahad veel siin olla,“ hakkas mees tütarlapsega rääkima. Alles siis märkas ta Henryt.

„Tere, mina olen Tiffany isa,“ lausus ta muhedalt naeratades ja surus imestunud poisi kätt.

„Ee, Henry,“ suutis ta lõpuks kogeleda.

„Meeldiv tutvuda,“ vuristas mees ja pöördus tagasi Tiffany poole: „Tuled siis?“

Neiu vaatas korraks Henry poole, kuid otsustas siis: „Ma tulen, oota natuke.“ Poiss oli kindel, et Tiffany jääb, niisiis pidi ta pettuma. Kuid tütarlaps naeratas rõõmsalt, kallistas Henryt ja hakkas oma isa kõrval edasi kõndima.

„Kes see oli?“ kuulis Henry Tiffany isa küsimas.

„Ma ei pea sulle oma armuelust rääkima,“ vastas tütarlaps, pannes poisi naeratama.

Kolmas päev.

„Henry, ärka juba üles!“

Poiss avas aeglaselt silmad ja võpatas kergelt. Ta nina ees oli isa vihane nägu.

„Kobi nüüd üles, meile tulevad kahe tunni pärast külalised,“ jätkas mees, kui Henry ennast venides püsti ajas.

„Sa pead aitama koristada ja siis ma tahan, et sa oleks siis läinud! Mind ei huvita kus sa oled või mida teed, aga hoia siit kella seitsmeni eemale.“ Tüüpiline isa. Henry oli juba harjunud, et kui isal on ärikohtumised, peab ta majast väljas olema. Isa ütleb siis, et ta on kuskil trennis või muus kasulikus kohas, et ikka head muljet jätta. Korra veel haigutanud, hakkas Henry koos vanematega maja koristama. Vahepeal väikese pausi saanud, läks ta msn-i, et teada saada, kas Tim ja Marcus saavad välja. Nad said, kuigi ainult täpselt kella seitsmeni. Poisid leppisid jõe ääres kokkusaamis kellaaja ja Henry läks taas koristama. Kaks tundi möödusid aeglaselt, kuid peagi sõitis poiss juba rattaga jõe äärde.

„Mis me siis teeme?“ küsis Henry, kui Tim ja Marcus olid ära imestanud, et ta ei olegi “tsikiga“.

„Ma ei tea, läheks kuhugi metsa, või teeks aardejahti,“ pakkus Tim välja.

„Aardejaht sobib,“ naeratas Henry ja andis mõlemale sõbrale paberi. Pastaka/pliiatsi leidis igaüks ise ja kiiresti hakkasid nad kohti mõtlema ning kirjutama.

Pool tundi hiljem.

„Kurat, Tim, kuhu pärapõrgusse sa need lipikud oled pannud?“ karjus Henry naerdes üles metsa, teades, et sõber teda nagunii ei kuule, kui ta just väga lähedal ei oleks. Mets oli aga suur ja lai ning Henry arvas, et tunneb seda nagu oma kümmet sõrme, kuid väikseid paberilipikuid ta seal ikka ei leidnud. 

Nagu Henry arvaski, vastas talle vaid vaikus. Poiss oli päris metsa ääres, sest sealt küljest ja metsa äärest oli Timi kirjutatud lipikul kästud otsida. Henry lükkas just üht suurt puhmast kõrvale, kui talle punakad juuksed ja rohelised silmad vaatevälja sattusid.

„Oh, tsau,“ ütles tüdruk naeratades.

„Tsau, Tiffany,“ imestas Henry.

„Mis teed siin?“ küsis tütarlaps rahulikult.

„Me mängime Timi ja Marcusega aardejahti, aitad?“ naeratas nüüd ka Henry. Tiffany võttis poisi käest paberi. Selle läbi lugenud, vaatas ta hetkeks ringi ja võttis maast uue paberi.

„Seda otsisid?“ küsis ta muiates. Henry naeratas, luges kirja läbi ja hakkas astuma.

„Tule nüüd,“ haaras poiss Tiffanyl käest ja nad jooksid järgmise juhise järgi metsa.

Pärast kaht leitud paberit suundusid nad suure kivi poole, mis enam-vähem metsa keskel oli. Tee peal tuli neile vastu Marcus.

„Jõu meen,“ lausus Henry naeratades.

„Oi, TUVIKESED!“ karjus Marcus kõvasti ja jooksis edasi, nähtavasti lootes mängu võita. “Tuvikesed“ vaatasid muiates üksteisele otsa ja kõndisid edasi. Peagi olid nad kohal ja Tiffany ronis kivi peale, samal ajal kui Henry paberit otsis.