Mäng armastusega

7. peatükk

Eelmises osas:

Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.

Tiffany. Henry vaatas teda suurte silmadega. Kas ta oli lihtsalt liiga purjus, või …? mõtles ta, kui tütarlaps oma suured rohelised silmad lahti lõi.

„Hommikust,“ ütles ta rõõmsalt ning haigutas. Henry, kes oli ikka veel imestunud, istus siis voodile. Millal ta huvitav diivanile tuli? tahtis poiss teada ja unustas sellega ka tervitamise.

„Kuidas sa… sinna said?“ päris ta kergelt kokutades.

„Siia vä? Tulin. Mul ju jalad all,“ naeratas Tiffany, „ee, muide, kas sul aspiriin on?“ Tuimalt tõusis Henry püsti, avas kapi seinal ja võttis välja aspiriinipaki. Sealt ühe tableti kätte saanud, ulatas poiss selle Tiffanyle.

„Oota,“ pomises Henry ning avas ukse. Oli kuulda tema samme trepil, mis liikusid köögi poole. Pärast mõnda minutit tuli poiss tagasi, veeklaas käes. Kohe kui Tiffany selle enda kätte sai, pani ta tableti suhu ja neelas koos veega selle alla.

„Tänks,“ pomises ta, kui Henry taas voodile istus. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolikalt, too vaatas pisut uniselt otsa.

„Ega ma eile midagi imelikku ei teinud?“ küsis Tiffany varsti ebalevalt.

„Suht midagi, ainult jõid ennast purju,“ vastas Henry, suutmata kahtlustavalt pilku tütarlapselt tõsta.

„Tuus,“ pobises Tiffany, heitis pikali ja sulges silmad. Siis ei öelnud tükk aega kumbki midagi. Mõlemad mõtlesid omi mõtteid, liigutasid vahepeal kätt või jalga ja pilgutasid silmi. Korra tõusis Henry püsti, justkui tahtes kuhugi minna, kuid istus peaaegu kohe tagasi. Mõne aja pärast avas Tiffany silmad ja tõusis ka püsti, kuid tema suutis vähemalt voodini kõndida ja alles siis istuda. Nad istusid väga lähestikku, kuid ei öelnud midagi veel pikka aega. Siis pöördus Tiffany poisi poole: „Noh, suudle siis juba mind.“

Henry vaatas teda imestunult.

„Oota, mida?“ küsis ta vastuseks, näos imestus, mis polnud juba tükk aega sealt kadunud.

„Ma ju näen, et sa tahad seda, usu mind, küll mina juba tean, tee see siis juba ära,“ naeratas Tiffany. Kas ta loeb mu mõtteid või mida, ei saanud poiss aru, kuid naeratas siis pisut kõhklevalt: „Aga.. selleks peab olema eriline hetk… ja.. ja üldse!“ Tüdruk ei lakanud naeratamast, võttis poisil kätest kinni, seadis sõrmed vaheliti ning tõstis käed siis nende nägude kõrgusele. Vahepeal, ilma nende tähelepanemata olid nad püsti tõusnud.

„Aga teeme siis selle eriliseks,“ lausus Tiffany ning tõmbas poisi endale hästi lähedale. Ah põrgusse see pealetükkivus, suutis Henry mõelda ning suudles Tiffanyt kergelt. Korraks üksteisest eemale tõmbunud, nägi poiss tütarlapse rohelisi rõõmu täis silmi ning kordas oma tegevust. Ta pole ikka üldse selline tüdruk, nagu ma arvasin, käis Henry peast läbi, ta on veelgi parem. Ja suudleb ka kuradima hästi. Sujuvalt läksid nad üle prantsuse suudlusele ning lõpetasid siis. Tiffany peaaegu rippus Henryl kaelas, jalad nõrgad. Loomulikult ei kavatsenud ta poisile öelda, et see oli ta esimene suudlus. Henry naeratas veel kord mesimagusalt ja haaras tütarlapse sülle. Just siis tormasid uksest siss Tim ning Marcus.

„Mul on kahju, tuvikesed, aga on aeg lahkuda,“ rääkis Marcus naeratades. Henry ei pannud Tiffanyt maha, vaid kõndis temaga toast välja ja trepist alla.

„Kuule, me kaotame selle kihlveo,“ pomises Tim hirmunult, kuid Marcus jäi endale kindlaks: „Usu mind, ei kaota.“

„Kuhu me üldse minema peame?“ küsis Tiffany all korrusel, kus Henry oli ta maha pannud.

„Sina koju ja mina koju,“ vastas poiss, vaadates kõike nende ümber. Maja oli juba ära koristatud, enamus inimesi lahkunud.

„Nojah, aga miks? Ma mõtlen, miks me siia ei või jääda?“ küsis Tiffany.

„Aa, sellepärast, et mõndadel vanematel on kahtlane komme siia tulla hommikuti, kui nende lapsed on öösiti kellegi teise juures. Et kontrollida. Ja selleks ajaks peame me läinud olema. Nagu sa tead, on vanemad tavaliselt väga varajased, nii et teeme parem kähku,“ ütles Henry ning naeratas. Ka Tim ja Marcus olid nüüd alla tulnud.

„Ilgelt varajased jah, kas nad ei saa aru, et kella kaheteistkümneks on ammu kõik siit läinud,“ pomises tütarlaps. Henry vaatas teda imestunult: „Ee, kell on kuus.“ Poiss avas ukse ja kohe tuli tuppa külm õhk, selline, nagu suvehommikutel ikka on. Kaugemal oli päike juba silmapiiri tagant välja tulnud.

„Aasiis,“ oli ainus, mis Tiffany suutis öelda. Nüüd tuli talle järsku väsimus peale ja ta haigutas.

„Kuule, ürita kuidagi enne koju saada, kui sa magama jääd,“ irvitas Henry ning nad neljakesi hakkasid metsast välja silla poole sõitma. Koju oli ju kahtlaselt vara minna. Vaid Marcus sõitis koju magama, ses tema vanemad koos väikse õega olid reisil. Ülejäänud kolm jäid silla juures pidama ning hakkasid ootama. Henry ja Tiffany olid ninapidi ja vahel ka suudpidi koos, Tim viskas maast võetud kividega lutsu. Ta oli lihtsalt liiga proff selles, tavaline oli tema jaoks viisteist põrget, alla kümne oli vähe. Ja mina olen õnnelik, kui kolm saan, mõtles Henry teda vaadates. Ja aeg lendas.

„Issand jumal, kell on juba kaks, ma lubasin viisteist minutit tagasi kodus olla,“ ehmatas Tiffany äkitselt püsti hüpates.

„Rahu, ega närvitsemine sind kiiremini koju ei vii,“ säilitas Henry külma närvi ja tõusis ka. Saanud poisilt veel ühe kirgliku suudluse, istus Tiffany rattale ja kihutaski juba koju. Henry vaatas uneleva pilguga talle järele.