Mäng armastusega

2. peatükk

Esimene päev.

Kell polnud veel üksteistki, kui Henry ema hüüdis: „Henry, sulle on külalised!“

Poiss oli hetkega püsti, arvates, et külaline on Tiffany. Alles siis, kui tal olid püksid ja pluus seljas, taipas ta, et tüdruk ei tea isegi ta aadressi. Henry viimane mõte oli õige, tuppa tulid Tim ja Marcus. Esimene heitis nagu oma kodus olles voodile, jalad lae poole ja teine istus toolile.

„Noh, sebisid selle tsiki juba ära?“ küsis Marcus irvitades, Henry vaatas talle pahaselt otsa, kuid muigas siis.

„Ei veel, aga ma andsin talle oma msn-i,“ lausus ta ja taibates öeldut, oli ta ühe hetkega arvuti juures. See oli õnneks eelmisest õhtust lahti jäänud. Poiss logis msn-i ja naeratas: „Tiffany ongi mind lisanud.“

„Oi, sellel tsikil on nimi ka,“ irvitas Tim. Henry eiras teda ja lubas tüdruku oma msn-i. Ta oli sees.

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: tere

T. | Suvi! says: tsau

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: õue tuled?

T. | Suvi! says: ikka. Sa kutsud oma sõbrad ka?

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: kui sa tahad.

T. | Suvi! says: ei, ei taha.

Tim ja Marcus purskusid naerma. 

„Olge vait!“ hüüatas Henry neile, kuid ka tema naeris.

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: ma siis ei kutsu. seal samas jõe ääres?

T. | Suvi! says: kahekümne minuti pärast sobib?

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: diil.

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki may not reply, because his or her status is set Away.

„Vii talle ikka lilli ka,“ ütles Marcus, kui Henry juukseid kammis.

„Kas sa tahad et ma selle kihlveo võidaks? No valmistu siis ekstra kodutööks,“ naeris Henry vastu. Ometi, kui ta sõpradega õue astus, murdis poiss aiast kaks roosat roosi. Tim ja Marcus keerasid nurga taha ja Henry võttis oma ratta. Tiffanyt polnud veel seal, kui ta kohale jõudis. Noormees pani oma ratta silla kõrvale maha ja istus kaldale. Mõne aja pärast istus Tiffany ta kõrvale.

„Tere,“ sõnas ta ja alles siis märkas poiss teda. Pisut punastades andis Henry tüdrukule roosid. Ka Tiffany punastas, nuusutas lilli, naeratas ja pani lilled oma ratta juurde maha. Hetke pärast oli ta poisi kõrval tagasi.

„Sa elad seal Jaani külas, eks?“ küsis Tiffany peagi.

„Jaa, koos oma ema ja isaga. Vendi pole, õdesid ka mitte. Need kaks sõpra olid Tim ja Marcus,“ hakkas Henryl järsku jutt voolama.

„Miks nemad eile siia ei tulnud?“ küsis Tiffany kihistades.

„Emm, ma ei tea,“ valetas poiss kohe ja läks sellepeale taas näost punaseks, „sa vist ei oleks tahtnud, et me sind kolmekesi ründama tuleks, ega ju?“ Tiffany jätkas itsitamist, nii et Henryt hakkas see juba pisut häirima.

„Küllap mitte,“ lausus tütarlaps lõpuks, siiani naeratades, „ja küllap ma pean nüüd endast ka rääkima. Okei siis,“ jätkas ta kohe, laskmata Henryl vastata, „ma elan koos oma isa ja kahe vanema õega, ema ei ole mul juba ammu, kusjuures seal teisel pool Vahtri külas, ma ei tea, kas sa oled sellest kuulnud, seal on suht vähe lapsi ja nemadki väiksed ning sellepärast ma siia tulingi, et rohkem sõpru leida. Koolis käin ma linnas.“ Tiffany vuristas hästi kiiresti, justkui ei tahaks ta sellest eriti rääkida.

Henry noogutas ja küsis siis: „Kas sul… mm, sealt linnast, emm, poiss ka on?“ Ta punastas jälle. Miks kurat ma pean koguaeg punastama, kirus poiss end mõtteis.

„Ei,“ vastas tüdruk lühidalt, keeras pea eemale ja tõusis püsti, et sillale kõndida, kus ta kivisid vette loopima hakkas. Henry astus ta kõrvale ja võttis maast ühe suurema kivi.

„Arvad, et viskad minust kaugemale?“ küsis Tiffany muiates.

„Kindel see,“ vastas poiss ja viskas oma peos olnud kivi väikese hooga vette. Tüdruku pärast polnud ta kaugele visanud. Kuid Tiffany viskas ka ilma erilise vaevata kivi eelmisest kaugemale. Henry viskas siis täiest jõust, kivi lendas tõesti kaugele. Aga tüdruk viskas sellestki kaugemale.

„Okei, annan alla,“ muigas nüüd Henry, tõstes alla andmise käe üles.

„Aga kui ma ei lase? Kui ma käsin sul niikaua loopida, kuni sa minust kaugemale viskad?“ õrritas Tiffany, kuigi ta silmist oli näha, et seda ta kindlasti ei tee.