Kadunud

1.

See kõik juhtus 2aastat tagasi, siis kui me neljakesi mahajäetud majja läksime. Ma ei tea siiamaani, mis seal täpselt juhtus. Ühel hetkel teda enam lihtsalt ei olnud..

--

"Üks kuu on veel kooli lõpuni, mul on koolist nii kõrini!" ütles Sophia mu kõrval. Ta oli jäänud minu juurde ööseks. Õppisime koos asjad ära uueks nädalaks ja rääkisime niisama.

Noogutasin ja läksin uneriideid selga panema.

"Kuule, mul tuli idee!" hüüdis Sophia.

"Noh, mis?" vastasin.

"Me võiks kolmekesi kuskile minna. Mina, sina ja Emily."

"Ma arvan, et sa peaksid siis Olivia ka kutsuma. Ma ei usu, et Emily ilma Oliviata tuleks." hüüdsin selle peale.

"No läheme siis neljakesi, võiks kuskile mahajäetud kohta minna", ütles Sophia.

Tulin tagasi ja ütlesin kergelt naerdes: "Sa teed nalja onju, mahajäetud kohta?!"

Sophia ütles seekord täiesti tõsiselt: "Päriselt, ma ei tee ju nalja."

Ma viisin vestluse teisele teemale, sest mahajäetud kohad ei tekita minus põnevust. Ma ei usu ei vaime ega kummitusi.

-

Tulin tuppa ja nägin Sophiat nutmas voodil.

Läksin ta juurde, istusin voodiservale ja küsisin: "Mis juhtus?"

"Minuga ei ole korras, ma pean varsti minema," ütles ta sosinal sisemiselt kartes.

Sophial oli täiesti võõras pilk, ta nägu oli valge, nagu ta oleks vaimu näinud.

"Anna mulle andeks," ütles ta kaugusesse vaadates.

Mul tekkisid külmavärinad. Sain aru, et ta on saanud ühendust tumeda maailmaga. Teispoolsusega.

Ta pilk oli kardinal, nagu keegi seisaks seal. Seisin tema ette ja ta pilk muutus tagasi normaalseks.

Küsisin uuesti: "Mis juhtus?"

"Ei midagi, ma olen lihtsalt väsinud kõigest. Sorri," vaatas ta oma äranutetud silmadega.

Otsustasin vaikida, kuigi tahtsin edasi küsida. Temaga ei ole kõik okei. Ta suhtles kellegagi, keda pole reaalses maailmas. Või siis on?

Ütlesin siis viimaks teda toetades: "Tea, et ma olen alati olemas sinu jaoks."

Ta naeratas, kuigi tema silmad olid täis kurbust.

--

1.

Meenutasin eilset, siiatulek polnud kohe kindlasti õige otsus. Eriti veel Sophiaga, kes saab nii lihtsalt ühendust teise maailmaga. Minu jaoks pole seda "teist" maailma olemas.

Sophia on alati teistsugune olnud, seda oli kohe alguses näha, kui ta meie klassi tuli. Ta hoidis eemale teistest, veetis palju aega üksinda. Temaga oli väga raske lähedaseks saada. Ma tunnen siiamaani, et ei tunne teda veel päris hästi. Võibolla ma ei tea veel temast pooltki.

"Taskulampi, Charlotte?"

"Kohe." ulatasin taskulambi Emily kätte.

Ta valgustas tervet saali, see oli kõige suurem tuba siin majas. Siin oli palju katkist kola. Enne meid on siin kindlasti veel keegi käinud. Purunenud aknaklaasid, katkine mööbel. See hirmutas meid kõiki aina rohkem. Kuid kõige rohkem hirmutas meid vaikus, oli kuulda ainult enda samme ja hääli, mille tekitajateks olime meie.

"Ma ei taha siin enam olla." avaldas Emily esimest korda soovi lahkuda.

Me olime siin olnud vähem kui 5minutit ja juba tahtsime siit minema saada.

"Kardad või?" naeris Olivia.

"Ei.. aga... okei vahet pole." lausus Emily kartes.

Natuke aega hiljem, vaikselt ringi liikudes ulatas Emily taskulambi Olivia kätte. Ta ei julgenud seda enam enda käes hoida.

Olivia valgustas seinamaali, mille peal oli naine, kelle silmad vaatasid otse meie poole.

Ma võpatasin kergelt, kui maal täielikult nähtavale tuli. Naise taga oli must vari.

"Rahu, see on lihtsalt meie hirmutamiseks." ütles Olivia julgelt.

Sophia ütles selle peale: "Ei Olivia, ta on tegelikult olemas. Ta on siinsamas."

Sophia ajas meile hirmu nahka, sest tema näeb asju teise pilgu läbi. Ta näeb asju, mida meie ei näe.

Liikusime edasi mööda kilde täis põrandat järgmisesse tuppa.

Meie Emilyga värisesime hirmust.

"Nonii, see on magamistuba. Istume siia maha ja paneme küünlad põlema. Aeg on vaimud välja kutsuda," ütles Sophia.

Sophia võttis oma kotist välja Ouija boardi ja mina ulatasin Oliviale küünlad, mida ta süütama hakkas.

"Olete valmis?" küsis Olivia.

Üritasime rahuneda ja vastasime hetk hiljem jaatavalt.

Panime neljakesi oma sõrmed Ouija boardi peale ja küsisime: "Kas siin ruumis on keegi, kes soovib meiega rääkida?"

Korraga, täiesti ootamatult helises minu telefon.

"Kes see on, Charlotte?" küsis Emily vaikselt.

Vaatasin telefonile ja mu seest käisid läbi hirmujudinad. Ma kaotasin hetkeks täielikult kõnevõime. Hingasin korra sügavalt sisse ja välja, ning ütlesin: "See on tundmatu number.."

"Ära võtta vastu!" ütles hirmunult Emily.

Sellepeale naeris Olivia.

"Chill relax tüübid, see on lihtsalt tundmatu number. Okei?"

Olivia haaras mult telefoni ja vastas kõnele.

"Hallo?"

Naerusuise Olivia nägu kohkus ja tema silmis valitses hirm.

"Mis on, Olivia?" küsisin.

"Ei midagi, keegi eksis numbriga," ütles Olivia.