Kadunud

6.

-

2 aastat hiljem.

Ma jalutasin mööda inimtühja tänavat. Mu sees tuhises samasugune tühjus, nagu mind ei huvitaks enam miski. Seda kõike oli minujaoks liiga palju. Ma olen raisanud liiga palju aega, hoolides teiste tunnetest. Võibolla te kujutasite ette, et jalutan pimedas ja öösel. Kuigi tegelikult on tavaline keskpäev. Kedagi ei ole, ainult mina. Jalutasin sisse suvalisse poodi, kus ei näinud samuti kedagi. Haarasin riiulitelt asju, mida mul isegi vaja ei olnud ja jooksin poest välja. Tundsin enda sees vabadust, ma võin teha ükskõik mida. Sophia haaras mu käest kinni ja naeratas. Kõndisime käsikäes mööda teed, kus ei sõitnud ühtegi autot. Ta viis mind raudtee äärde, kus lamasime rööbaste peal.

"Ma kardan," ütlesin talle.

"Pane silmad kinni. Kujuta ette et sa lamad soojas helesinises vees ja vaatad taevasse," vastas Sophia.

Seda ma tegin ja ma tundsin ennast nii vabana ja kartmatuna.

"Siin sa ei pea midagi kartma. Sa saad tunda ennast vabana ja elada täpselt sellist elu, nagu sa tahad," jätkas Sophia.

"Kuid see ei ole ju päris, tegelikult ma laman praegu oma voodis ja näen unenägu. Kas pole mitte nii?" küsisin.

"Unenäo maailm, on teine reaalsus. Me külastame seda ikka ja jälle. Kuid mina olen siin ainult tänu sinule. Sa ise kujundad selle kõige."

Mõtlesin nende sõnade üle ja küsisin: "Kuid miks ma ikka ja jälle sind näen?"

"Sellepärast, et ma tulin sulle midagi näitama. Midagi, millele sa oled juba kaua vastuseid otsinud." vastas ta.

"Tee silmad lahti," ütles Sophia.

"EI. Ma ei taha seda uuesti läbielada," vastasin hirmunult.

Sophia naeris ja ütles: "Mäletad raudteed, ükski rong ei tulnud onju? Samamoodi ka siin, sa ei pea midagi kartma."

Noogutasin ja rahunesin veidike.

"Näed siin oleme meie. Vaata nüüd tähelepanelikult."

Sophia näitas seda sama ööd, nägime kuidas me ringis istusime. Kuid meie olime ainult kõrvalvaatajad. Minu telefon helises, täpselt samamoodi nagu päriselt oli.

"Nüüd on see helistamine ja Olivia võttab kõne vastu," seletas Sophia.

"Kes see helistaja on?"

"Juhuslikult oligi see täiesti suvaline number, kes eksis numbriga. Me ise kujutasime lihtsalt midagi hirmsamat ette," vastas Sophia.

Kuid nüüd juhtus see, mida ma kartsin. Trepist tulid alla kurjakuulutavad sammud.

"Siin te jooksete kõik ära, kuid mina jäin edasi istuma."

Nägin kuidas niiöelda mina Emily ja Oliviaga akna kaudu põgenesime. Kuid lõpuks jõudis see "keegi" trepist alla, põrandale.

"Mida sa näed?" küsis Sophia.

Ma jäin vaikseks ja vaatasin enesele otsa. See olin mina, minu peegelpilt.

"See olen mina.."