Kadunud

3.

"Kas sa Sophia juurde ei pidanud jääma ööseks?" küsis emps, koheselt kui välisukse enda järel sulgesin.

"Eips, mitte täna.." vastasin ruttu.

Ema vaatas mind veidralt, kuna olin lihtsalt kell 1 uksest sisse sadanud. Kuid otsustas mind siiski praeguseks rahule jätta.

Ma läksin otsekohe voodisse, sest olin hullult väsinud. Lisaks sellele oli mul väga halb olla. Ma ei suutnud ettegi kujutada seda sama maja, mille eest me veel hetk tagasi põgenesime. Kõige rohkem kartsin ma seda, kus Sophia praegu on. Ma ei saanud pikkalt und, kuni..

KEEGI HELISTAS MULLE?

Mu kõrval värises telefon. Ma tõmbasin teki üle pea ja üritasin uuesti magama jääda. Kuid telefon ei lõpetanud värisemast. Mu hirm aina kasvas. Ma tõmbasin teki endale veelgi tugevamini ümber. Ma ei teagi, millal helistamine täpselt lõppes. Kuid ma tundsin rõõmu, kui päikese valgus soojalt mu nägu puudutas.

Kas see juhtus päriselt või oli see kõik unenägu, tekkis mul küsimus?

Ma olin ärganud ülesse, tavalisest palju varem. Võtsin öökapilt telefoni ja vaatasin kõnelogisse. Viimane kõne oli emalt, eile, enne minu kojutulekut. Seega see pidi olema unenägu! Ma tõusin voodist, tundsin kuidas mu lihased valutasid..

4.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis Emily.

"Nagu oleks terve öö üleval olnud," vastasin.

Olivia tuli rõõmsalt meie juurde, nagu midagi poleks juhtunud.

Ta sosistas: "Koosolek vana silla juures, peale tunde. Selge?"

Noogutasime ja käitusime edasi täiesti tavaliselt.

-Vana silla juures

"Nu, me peame seadma plaani," ütles Olivia.

"Milleks? Meil on vaja Sophia üles otsida!" vastas Emily sellepeale.

"Kuula! Sophia on päriselt kadunud ja asi on võtnud kriminaalse pöörde! Me ei saa politseile eilsest tõtt rääkida," ütles Olivia selgelt.

"Miks mitte?" küsis Emily.

"Me võime jääda Sophia kadumise eest vastutajateks või koguni süüdi. Me peame vaikima, kui tahame puhtalt pääseda," seletas Olivia.

"Me ei tea eilsest midagi. Olime kõik oma kodudes. Onju?"

Mõtlesin korra ja läksin endast välja.

"Kas te saate aru ka, mida te räägite? Et me peaks siis oma käed verest puhtaks pesema või!? Me peaks hoopis Sophia pärast muretsema! Minge oma plaaniga, teate küll kuhu! Mina lähen räägin kõik ausalt ära," ütlesin vihaselt ja lahkusin koheselt.

"Haha, ise tead!" hüüdis Olivia mulle viimaks järele.

Minu plaan oli selge. Ma räägin kõik ausalt ära, nii on lihtsam.

-

Jõudes koju, mõtlesin kaua mida teha. Ma ei suutnud koolis normaalselt isegi õppida. Igakord kui ma silmad sulgesin, nägin enda ees seda kohutavat maja. Kas see jääbki mind igavesti kummitama? Ma tundsin igahetk enda ees süütunnet. Ma oleks saanud vähemalt Sophiat otsima minna. Kuid nüüd on selleks liiga hilja.

Istusin diivanile. Mu pilk jäi seisma köögilaual olevale noale. Ma tõusin ja võtsin noa kätte. Mu silmist langes pisar. Võibolla see tõesti kergendaks mu valu. Võibolla ma saaksin lihtsalt olla, ilma et peaksin iga sekund tundma ennast süüdi. Kuulsin kuidas keegi võtmega ust lahti keeras. Panin ruttu noa lauale tagasi ja istusin uuesti diivanile. Pühkisin pisarad oma silmist ja panin teleka tööle.

"Tsau, kuidas täna koolis läks?" küsis ema.

Varjasin varrukaga oma pisarais silmi ja vastasin: "Hästi.."

"Kas ma võin homme koju jääda?"

"Ma tean et sul on hetkel koolis raske, kuid sa pead rasked ajad üle elama, onju? Sa ei saa ju enne uut päeva, kuni möödub öö," vastas ema ja kallistas mind tugevalt.

Palusin veelkord: "Ainult homne päev, palun, ema."

"Okei, ainult homne."

Ma sain võtta koolist päevakese pausi, mis oli mulle tõeline kergendus. Ma olen tõesti väga tänulik oma emale, sest ega ta tavaliselt minul puududa ei lase. Vahepeal on lihtsalt vaja aega, et oma mõtted korda seada. Eriti, kui need on nii sassis nagu mul.

5.

Veel samal õhtul, läksin ma lihtsalt õue jalutama. Teate seda tunnet, kui kõnnite kottpimedal tühjal tänaval, kõrvaklapid peas ja lihtsalt mõtlete oma elu üle järele? Mõned inimesed kardavad pimedust, kuid mina naudin seda.

Mulle meenus üks vestlus, mida samamoodi hiljaõhtul, tühjal tänaval, pimedas Sophiaga pidasime:

"Kas sa pole kunagi mõelnud, mida helli me siin maailmas teeme?" küsis Sophia.

"Mitte nii otseselt. Ma arvan, et me lihtsalt elame. Elame nende hetkede nimel, millest tunneme rõõmu.." vastasin.

"Ma arvan, et sa eksid. Me elame nende hetkede nimel, mida ei oska sõnadesse panna," vastas Sophia targalt.

Sophial oli õigus. Me elame hetkede nimel, mida ei oska sõnadesse panna. Mida iganes see ka ei tähendanud, oli sel tõepõhi all. Ma arvan ka seda, et kui me elus ei oleks halba, ei oskaks me head sellest eristada. Sophia oli eriline, või peaks ütlema:

"Ta on eriline?"

Sest minu lootus on kadunud..

nagu Sophiagi.