Kadunud

4.

Kell oli 3 öösel. Ma läksin vannituppa peegli ette. Võtsin sahtlist käärid. Hakkasin oma pikki juukseid lühikeseks lõikama. Ma tahtsin olla teistsugune. Ma ei olnud kindel, kas lühikesed juuksed mulle sobivad aga mul ei olnud vahet. Ma lihtsalt lõikasin juukseid, tundes kergendust. Maha vaadates, oli seal terve hulk juukseid. Mu silmast langes pisar, ma ei tea miks. Võibolla sellepärast, et ma olin nüüd piisavalt julge muutumiseks. Kohendasin oma juukseid, need olid küll ebaühtlased, kuid ilusad. Ühel hetkel nägin peeglist, et keegi seisis mu taga. See oli Sophia.

"Miks sa seda teed?" küsis Sophia peeglisse vaadates.

Ma ehmatasin korraks. Kõik oli ümberringi hirmutavalt vaikne. Ma ei kuulnud õuest autode mööda sõitmist. Ma olin väga unine ja silme ees oli kerge udu.

Vaatasin jätkuvalt ennast peeglist ja vastasin: "Ma tahan muutuda, ma ei julgenud seda ennem teha. Kuid nüüd ma julgesin."

Paar sekundit hiljem küsisin: "Miks sa praegu siin oled? Miks ma sind ettekujutan?"

"Vaiki parem jääda. Ma ei ole su ettekujutus, sa oled lihtsalt liiga väsinud."

Keerasin aeglaselt ümber, kuid teda ei olnud seal enam. Ma ei julgenud enam peeglisse vaadata, panin käärid sahtlisse ja läksin magama. Kohe kui ma kergelt peaga patja puudutasin, jäin ma otsekohe magama.

-

Ma avasin silmad. Tundus nagu oleksin mitu päeva järjest maganud, sest öö tundus nii tohutult pikk. Nägin mingeid veidraid unenägusid, mida ma enam ei mäleta. Läksin vannituppa, et hambaid pesta. Jep, lühikesed juuksed. See tundus nii veider olla lühikeste juustega, kui oled terve elu olnud pikkade juustega. Kuid ma olin rahul iseenda otsusega. Ükshetk tuli mulle telefoni sõnum, Olivialt.

"Miks sind koolis ei ole? Kas sa rääkisid kellelegi?" küsis ta.

Ma ei vastanud ta sõnumile. Nagu näha, siis kardab ta, et tõde tuleb päevavalgele. "Kas ta on kuidagi seotud Sophia kadumisega?" tuli mu pähe küsimus.

Loputasin veel näo veega ja läksin elutuppa. Mul polnud tegelikult midagi erilist oma vabapäevaga teha. Ma tahtsin lihtsalt olla, kõigest eemal. Haarasin riiulist mingi suvalise vana raamatu. Lugesin seda natuke aega, kuni hakkas liiga hirmus ja raamatu käest panin. See oli õudusraamat väikesest tüdrukust, kes nägi lõpmatut õudusunenägu.

Vaatasin raamatu viimase lehekülje viimast lauset: "See tüdruk ei ärganudki kunagi."

Mulle meeldis see lõpp, sest kõik lõpeb alati õnnelikult raamatutes ning filmides. Kuigi ma ei lugenud raamatut lõpuni, oli see huvitav ja õudne. Tahaksin isegi kirjanikuks saada, kuigi ma ei tea, kui hästi see mul välja tuleks.

--

Ning nüüd ma istun siin, 2 aastat hiljem ja lihtsalt kirjutan. Ma ei teagi, kas kunagi keegi seda raamatut loeb. Ma isegi ei tea, kuidas see lõpeb. Kuid tulles minevikust lõpuks olevikku, võin teile kirjutada, kuidas mu elu hetkel välja näeb. Ma ei ole enam nii masenduses kui kunagi, sest me oleme inimesed ja ühelhetkel me enam lihtsalt ei mäleta. Me unustame tunded ja mälestused selle kalli inimesega, kes on meie elust ükskord lahkunud. Me unustame enamuse minevikust ja elame hetkes, selle kõige uuega. Ma arvan et tolhetkel oli suureks toeks Ethan, kes suutis mind panna naeratama. Ma ei kirjuta klassikalist väljamõeldud õudusjutu, vaid tegelikult mingit osa oma elust. Seda osa elust, mille käigus, ma kõige enim muutusin ja ülesse kasvasin. Ma arvan et nüüd on aeg minna tagasi päeva, kui polnud veel milleski täiesti kindel.

Hakkas õhtu saabuma. Olin kodu lähedal pargis, istusin jämedama puuoksa peal ja mõtlesin. Mida ma peaksin ometi tegema..

"Jouu, Lotte!" hüüdis Ethan.

Mu silmi tuli naeratus ja hüüdsin vastu: "Ma olen CHARLOTTE, selge?!"

"Eip, kindlalt Lotte."

"Ma ei viitsi vaielda," vastasin.

Ethan istus mu kõrvale ja vastas naerdes: "Ega ma ka mitte.."

"Kuidas läheb siis?"

"Samamoodi.. vist." vastasin lühidalt, järele mõeldes.

Ethan võttis mu käest kinni ja tiris mu puuoksalt alla. Ta andis mulle puulehe.

"Milleks see?" küsisin.

"Lihtsalt niisama." vastas ta naeratades.

"Tead mis?!" küsis ta.

"noh.."

Ethan viis mu mere äärde ja vastas: "Me vaatame nüüd päikeseloojangut."

Istusime liivale. Taevas läks juba värvilisemaks ja päike oli iga hetkega aina madalamal. Jooksin paljajalu vette, päikese poole. Ethan tuli mulle järele.

"Aitäh sulle," ütlesin talle.

"Mille eest?" küsis ta.

"Et sa oled olemas, isegi kui ma ei taha," vastasin.

"Pole tänu väärt!" naeris Ethan.

Hakkasin samamoodi naerma ja vaatasin veel viimast korda päikesesse. Ning päike oligi kadunud. Pritsisime veel üksteist, kuni me olime peaaegu täiesti läbimärjad.

(pilt päikeseloojangust)

-

"Kust sina veel tuled?" vaatas ema mu poole ja küsis.

"Päikeseloojangust."

"Küll sa oled alles luuleline laps!" rõõmustas ema.

Naersin ja lisasin: "Jajah, seda ma olen!"

Ma olin rõõmus. Ma ei mõelnud köögilaua peal olevale noale. Ma tahtsin elada, tunda rõõmu hetkedest, mida ei oska sõnadega kirjeldada. Need ongi need õiged hetked.

Seejärel läksin ma üsna ruttu magama, ning mul tuli otsekohe uni. Mul oli üle pikka aja hea uni.