Kadunud

2.

Küsisime uuesti: "Kas siin ruumis on keegi, kes soovib meiega rääkida?"

Ouija board hakkas vaikselt liikuma "ja" sõna peale.

Me kõik vaatasime üksteisele otsa, tahtes küsida, et kas keegi meist liigutab seda.

Aga ei, me keegi ei liigutanud seda. See liikus ise, kuigi ma ei uskunud seda absoluutselt.

Siis võttis küsimuste küsimise üle Sophia, ta oli pikka aega vait olnud.

"Kas sa tead, kes mu isa surmas süüdi on?"

Me kõik ehmusime, et ta seda kohe küsis. Sophia on mulle oma isa surmast väga vähe rääkinud. Sophia oli 8-aastane, kui ta isa suri. See võib olla põhjuseks, miks Sophia teistest erineb ja on harjunud üksinda hakkama saama.

Ouija board liikus eemale ja siis tagasi "ja" peale. Vaatasime Sophia poole, ta silmast langes pisar.

"Charlotte, sa liigutad ju, seda nii selgelt näha!" ütles Olivia kergelt naerdes, mitte uskudes.

Vastasin eitavalt, sest ma ju tean kui ma liigutaksin..

"Kes tappis mu isa?" ütles Sophia selge häälega, pühkides oma pisaraid.

Jällegi hakkas Ouija board liikuma aeglaselt, seekord "M" peale. Peale seda "I" peale.

"EMILY! Su seljataga on KEEGI!" karjus Olivia ootamatult.

Ouija board jäi seisma. Emily keeras otsekohe kartlikult teiselepoole, seal polnud kedagi. Siis hakkas Olivia kõva häälega naerma.

"Haha! See oli nali, Emily!"

"See pole naljakas, päriselt.." ütles Emily rahunedes.

Kuulsime samme mis tulid ülemiselt korruselt, trepist alla.

"Kas te kuulete neid samme?" küsisin, kaheldes endas.

Kõik noogutasid ja võtsid sõrmed Ouija boardi-lt, vaimule head aega ütlemata. Emily ja Olivia noogutasid. Nüüd hakkas ka Olivia tõeliselt kartma.

"Ta on siin, vaim on ärganud," ütles Sophia.

Ühel hetkel sammud lõppesid. Me kustutasime küünlad ja pistsime tormates asju kotti. Jooksime magamistoast suurde saali, välisukse poole. Me lõime rusikatega vastu ust, kuid uks oli seestpoolt lukustatud.

"Ma vannun, see uks jäi peale meid lahti!" karjusin.

Sammud jätkusid, minnes aina kõvemaks. Me ei julgenud selja taha vaadata. Mõtetes olime endale juba kriipsud peale tõmmanud, kuid üritasime siit kuidagi siiski välja saada.

"Mida me teeme, siit ei saa välja!" ütles Emily.

"Lähme sinna, sealt tuleb valgust!" vastas Olivia.

Siiatulek oli muutunud õudukaks, põgenesime kellegi eest. Ainuke asi millele me mõelda suutsime oli see, kas me pääseme siit kunagi üldse elusana välja. Läksime teise tuppa, kus ainukesena aknad polnud kinni löödud. Sinna paistis aknast kuuvalgus ja ei pidanud taskulampi kasutama. Lõime aknaklaasid taskulambiga kildudeks ja ronisime aknast välja. Jooksime kolmekesi veel pool kilomeetrit majast eemale ja jäime järsku kõik seisma. Midagi oli valesti.

"Kus Sophia on?" küsisin.

Vaatasime tagasi mahajäetud maja poole, kust olime just surmahirmus põgenenud ja kuhu ei plaaninud enam mitte kunagi tagasi minna.

"Palun, me ei saa sinna tagasi minna," vastas Emily kartes.

Kahtlesin kaua ja mõtlesin mida teha.

"Kas te ei saa aru, Sophia tahtis sinna jääda. Muidu ta oleks meiega tulnud!" ütles Olivia vihaselt.

"Võibolla on ta juba surnud.." ütles Emily.

Alles praegu jõudis mulle reaalsus kohale. See ei olnud isegi unenägu. Sophia ongi päriselt kadunud ja meie oleme selles süüdi. Ma ei suutnud enam selle mahajäetud maja poole vaadatagi. Nii me läksime sealt ära ja ei vaadanud enam kordagi tagasi.

-

Enne koju minemist, jalutasin maja taha. Ma ei tahtnud kohe koju minna, mängida seda "Mul on kõik hästi," Charlottet. Mul polnud kaugeltki kõik hästi. Ma tahtsin lihtsalt nutta ja karjuda, et ma näen seda kõike unes. Ootasin, et keegi tuleks mind juba äratama. Ning keegi tõepoolest tuligi.

"Mis sa siin nii hilja teed?" küsis poiss.

"Kas sind huvitab?" küsisin vastu.

Poiss istus mu kõrvale maha ja tutvustas ennast: "Ma olen Ethan, kolisime siia lähedale hiljuti. Ning vastus sinu küsimusele on jah."

"Okei fine. Ma olen Charlotte, elan siin samas majas. Ning ma kardan, et ma kaotasin kellegi väga lähedase enda elus."

"Seljuhul on sul täna õnnepäev, sest said just ühe sõbra juurde. Palju õnne!" ütles Ethan.

"Aitäh," vastasin naeratades.

Me rääkisime veel kaua. Meil olid sarnased põhimõted ja huvid. Ning minu endagi üllatuseks, suutis keegi mind veel täna naeratama panna.

"Ma pean nüüd minema, mu vanemad kindlasti muretsevad minu pärast.." ütlesin.

"Veab. Ma arvan, et minu vanematel on täiesti savi," vastas Ethan.

Võtsin oma koti ja hakkasin aiast välja minema.

"Oota, kuidas ma sind kätte saan?" hüüdis Ethan järele.

Hüüdsin vastu naeratades: "Eks ole näha.."