Ärkan sinu käte vahel [2018]

Makaronid ja Jõulukink

Ta seisis seal, kohkunult nähes mind. Ma ei tahtnud temaga suhelda. Ta võib küll ilus olla, aga miski ei varja tema sisemust. Külm ja kaik. Tema tumedad silmad pidid kumama öövalguses eriti tumedalt ja tema hääl pidi kõlama öösel kui hundi hulgumine, mis päeval oli vangistatud inimese kehasse. See ei saa nii olla, need on kõigest jutud, kuid miski ikka hoidis mind temast eemal. Miski mis oli nii tugev, et ma tahaks sealt poest minema joosta.

Nähes mind ta keeras ringi ja astus kassasse oma paki makaroonidega. Ma võtsin kähku ühe suvalise kommipaki riiulist, mis osutusid kasekeseks ja läksin tema järel järjekorda.Vastu tahtmist, kuid siiski oli mul vaja temaga rääkida.
Ta vaatas keskendunult, kuidas ühe vanema meesterahva asjad letil edasi kerisid, vältides mind. Ma tahaks selle tüdruku kohta enamat teada.
Ta tuli meie kooli paar kuud tagasi ja ta pole siiani kellegagi suhelnud. Tundides ta ainult kritseldab omale joonistusi käe peale ja vihikusse, õpetajast mitte välja tegemata. Selle tõttu on ka kuulujutud temast lahti läinud, just kui oleks kurjad vaimud tema sisse pugenud. Mina ei usu maagiasse. Ainus maagia, mis tekkida võib on inimese mõistus ja hoia ja keela mis saab, kui see lahti läheb.

Tüdruk asetas oma viie eurose letile ja  müüa andis talle terve hunniku sente tagasi. Ka praegu makstes tuli välja tüdruku käele joonistatud triibuline kass, kelle saba ulatus kuni väikese sõrmeni ja kogu vaba ruum oli täis väikeseid siniseid pastagaga joonistatud kolmnurki. See oli ta tänane keemia tunnitöö. Tüdruk ütles lahkudes viisakalt müüjale "head aega" ja lahkus. Ma maksin kähku ära ja jooksin talle järgi.
"Emilia, oota!"
Hõikasin ma talle eemalt. Tüdruk keeras ümber ja tuul kandis tema juuksed tema näo ette, mille peale tüdruk juuksed kõrva taha asetas.
"Emilia, meil on vaja rääkida."
"Mul on sinuga ka vaja rääkida."
"Alusta siis."
"Ei, alusta sina."
"Sina alustad muidu ma ei räägigi."
Ma polnud teda kunagi näinud naeratamas, kuigi just praegu ta seda teha üritas, kuigi see tundus võlts. Ma imestasin, et ta üldse minuga rääkida soovis ja ma kuulasin huviga, mis tal öelda oli.
"Ma tahtsin küsida selle jõulukingi kohta. Mida sa sooviksid?"
Märkasin, et tüsruku käed värisesid. Kas see on tal alati nii või on see tänu minule? Kas ta on oma minevikus midagi halba kogenud või ta lihtsalt kardab teiste inimestega suhelda?
"Ma tahtsin just sama küsida. Ma ei tea, aga sina?" tuli mul mõttesse tema kohta ka küsida.
"Minule pole midagi vaja."
"Kuidas siis nii? Kõik ju tahavad midagi."
"Mitte mina. Mida ma saaksin soovida? Printsi valgel hobusel või elu mõtet?" ütles ta nagu tahaks mulle selgeks teha, et tema elu ei saa enam miski paremaks teha.
"Seda nüüd kindlasti mitte. Vaid midagi materjaalsemat."
"Seda mul küll vaja ei ole."
Jah, kahjuks või õnneks tehakse veel meie koolis kinke. Meie traditsioon on, et me teeme kinke inimesele kelle me olime loosi teel saanud. Meiega siis juhtus nii, et mina teen Emiliale ja tema mulle. Aga kuidas ma saan talle kinki teha kui ta ise midagi ei soovigi? Kõige parem oleks vist osta üks kommikarp ja kõik, kuigi see tundub liialt lihtne ja igav, aga mida muud ma saaksin talle kinkida?
"Sa oled kokandushuviline?" Vaatasin ma tema makaronipaki poole. Muidugi ei tähenda üks makaronipakk veel kokakunsti, milles mina väga halb olen, kuigi makaroone oskan ikka kuidagi teha.
"Kaugelt sellest. Muidu ma vist ei oleks makaroone ostnud?"
"Kes harjutab, saab meistriks nagu õeldakse."
"Pigem, kui mina harjutan siis ükskord see maja maha põleb."
"Mitte nüüd nii negatiivselt ka nüüd."
"Harju ära ma olengi selline. Aga sulle meeldivad vist kommid?" suunas ta oma pilgu minu kommipakile.
"Võib ka nii öelda."

°°°°°°°°°°
Tegelikult, mul pole isegi õrna aimugi kuhu ma selle raamatuga jõuda tahan, aga ma üritan midagi. See lugu on kirjutatud kell 3 öösel, nii et ma ei karanteeri, et siin vigu ei ole. Vabandan!