Ärkan sinu käte vahel [2018]

Paberlennukid

Matemaatika õpetaja seletas midagi tahvli ees, asjatult, kuna keegi ei kuulanud teda. Kõikide mõtted olid mujal, või siis need, kes kuulasid, ei saanud midagi aru. Mõtetu üritus. Vaatasin selja taha, kõige viimasemasse pinki, kus Emilia paberile järjekordselt midagi joonistas. Minu pinginaaber Sten oli parasjagu valmistanud paberlennuki, millega ta võrrandeid kirjutavale õpetajat sihtis. Kuid siis helises õpetaja telefon. Õpetaja vabandas ja selgitas, et see on oluline kõne ja ta peab selle vastu võtma, ning lahkus klassist.
Sten lennutas oma lennuki tahvli poole. Lennuk lendas otse vastu tahvlit, mille tõttu ta esiots kannatada sai. "Lasteaed."
Kuulsin tagant Ragne häält:"Mis sa siin siis joonistad?" ja mu mõtted langesid kohe Emiliale. Keerasin ennast koos tooliga teistpidi ja nägin, et Ragne oli Emilia joonistuse enda kätte võtnud ja Emilia palus, et ta selle tagasi annaks.
Tõusin koheselt püsti ja läksin tüdrukute juurde.
"Ragne, anna see paber Emiliale tagasi."
"Aga, kui ei anna?"
"Siis ma võtan jõuga selle sinu käest."
"Sa oled ta mingi ihukaitsija?"
"Pole sinu asi." Nähvadin ma talle.
"Eks tule ja võta. Ma arvan, et ka sina soovid teada, mis siin seisab."
Ta ulatas paberi minu kätte, aga Emilia suutis selle ajaga klassist välja joosta. Väljusin ka siis kiiresti sealt klassist ja läksin Emiliat otsima, kuid ei leidnud teda kusagilt. Voltisin kägardatud paberi uuesti lahti ja ma nägin seal enda pilti. Pildi all oli minu nimi koos südamekesega. Kas see tüdruk tõesti armastas mind? See tüdruk, kes oli nii vaikne ja endasse tõmbunud? Keerasin paberi teise poole ja leidsin sealt kirja.
Ma palun vabandust sinu käest. Need asjad ei oleks tohtinud minna nii kaugele kui need läksid. M

Kiri oli poolikuks jäänud, kuigi mulle piisas selleski, mis seal kirjas seisis. Ta tahtis lõpetada minuga suhtlemise ja seda nii, et ta seda mulle otse välja ei ütleks, vaid nii nagu talle kombeks, kirja ja joonistusega.