Ärkan sinu käte vahel [2018]

Ärkan sinu käte vahel

Olin Emilia kodu ukse ees. Koputasin uksele, kuid keegi ei vastanud, ega avanud ust. Katsusin ukselinki. Uks oli lahti. Otsustasin minna sisse ja vaatata kas kõik on korras. Panin jalanõud ilusasti Emilia omade kõrvale ja kõndisin elutuppa, kus ei olnud kedagi, kuid telekas mängis. See tundus kõik nii imelik. Kõndisin edasi ja avasin ukse, mis oli arvatavasti Emilia toa oma.
Vaatepilt ehmatas mind. Ta lamas elutult maas, kuuliauk peas. Ei, keegi ei olnud teda tulistanud, seda oli teinud tema ise. Seda tähendas ka kiri tema kõrval.

Kallis Mark,

Ma tahtsin sulle öelda oma viimased sõnad, et sa mind mõistaksid, kuid ma ei suutnud ja sa ei oleks minu surmaga ka arvatavasti nõus olnud. Ma pean siis sulle kõik ära rääkima.
Kolm kuud tagasi enne siia kooli tulekut juhtus see asi mille pärast ma olen olnud nii kinnine ja pole tahtnud kellegiga suhelda. Enne seda olin ma täiesti tavaline tüdruk, kellel oli sõpru ja veetis nendega ka palju aega, kuid see üks päev rikkus kogu mu elu.
Oli suvine päev. Ilm oli ilus ja päike lõõmas. Ma soovisin minna sõbrannadega välja, kuid mu vanemad ei lubanud mind, kuna mu väike vend oleks jäänud üksinda koju. Ainus võimalus oleks olnud, et ma oleks tema ka kaasa võtnud, aga ta oleks olnud meile ainult jalus. Ma pidin jääma oma väikse vennaga koju, vastu minu enda tahtmist. Kuid ma läksin ikkagi. Aga kui ma koju tagasi jõudsin oli maja leekides. Ainus minu mõte tol hetkel oli mis sai mu väiksest vennast. Ma jooksin maja juurde, kuid seal ei andnud enam midagi teha. Maja oli lõpmatuseni põlenud. Ma helistasin 112, lootusega, et mu vend ei põlenud majja sisse. Kuid minu kahjuks see nii juhtuski. See oli minu süü, et mu vennaga nii juhtus. Ta oli hakkanud tikkudega mängima ja nii see läkski.
Kui ma vaid saaksin aega tagasi pöörata. Ma nii vihkan ennast. Mu vanemad ka keerasid mulle selja peale seda juhtumit. Minu uues kodus valitses ka ainult vaikus. Ja need minu joonistused. Kõikide joonistuste taustaks olid kolmnurgad. Need kolmnurgad tähendasid Oliveri, minu väikest venda. Just temal oli sel saatuslikul päeval valge särk, mille peal oli kolmnurga kujutis.
Ma vihkasin ennast ja seda tegid ka kõik teised. Kuid sina olid erand. Ma avaldan sulle oma kõige suurema saladuse, kuigi sellest enam ei olene midagi.
Ma armastasin sind, Mark.

Pisarad voolasid, kuigi mulle ei olnud see veel täielikult kohale jõudnud. Kuidas ta saab olla surnud. Ma võtsin ta liikumatu keha oma käte vahele ja raputasin seda, kuigi sellest ei olnud mingit kasu. Ta ei ärganud ja ta ei tee seda enam kunagi.
Kuid siis avas keegi välisukse, kuid mina olin kiirem.

Mu viimased sõnad olid:
"Ma armastan sind ka, Emilia."

Sina, minu tumepunaste rooside lõhn,
Sinu häält igatsen ma,
Sinu keha, mis pealtnäha nii kõhn,
kuid sisemus igatsen ma.
Sinu hääl, mis nii vaikne,
kuid üks sõna sinu suust,
mis nii tusane,
ei suutnud mind panna mõtlema millegist muust.
Sina mu päikesekiir
ja vihm, mis ergutab kuumal suvepäeval.
Kui maa läbib üks tiir,
oled sina minu kuu leegisel suvepäeval.
Sind igatsen, kui kuu tähti
ja seda igaveseks.
Ükskord ühte tüdrukut nähti,
Kes minule meelde jäi igaveseks.

Nüüd ärkan sinu käte vahel,
kuid elutuna.
Nüüd ei ole enam neid pilvi meie vahel,
mis meid üksteisest eraldaks.
Oleme ainult meie kaks,
ja nii igaveseks.

Nüüd sain aru, et ma tegelikult armastasin sind. Nüüd, kui oli juba hilja.

○○○○○○○○○
Ma isegi ei tea, mis mul enam öelda on. Võite kutsuda mind sarimõrvariks. Kuid tänud lugemise eest.
Seda ka, et mis teha kui mulle pole seda luuleannet antud. Või üldse....
Aga jah... kui te veel ei tea ss mul on kaks raamatut veel:"Kuidas sa unustasid, Stella?" ja "Sa tegelikult ei tea mind." Nendega ma olen näinud rohkem vaeva ja näen ka tulevikus. Kuigi "Kuidas sa unustasid, Stella?" Hakkab juba lõpule jõudma.
Tegelikult ma mõtlesin, et ma ei avalda seda raamatut, aga nagu näha siin ta on. See on vist isegi shortstory kohta liiga lühike.
Aga jah, siin see nüüd oli.