Ärkan sinu käte vahel [2018]

Luule

Kõndisime Emiliaga pargis. See oli juba teine kord, kui me kahekesi kusagil käisime. See tüdruk oli hakanud mulle iga päevaga aina rohkem meeldima ja ma olen aru saanud, et kõik jutud, mis on tema kohta käinud on osutunud valeks. Ta on toredaim ja heasüdamlikum inimene, keda sa kunagi kohata võid. Kas ma aga saan seda nimetada armastuseks?
Päikene paistis, hoolimatta külmast ilmast ja purskaevu vesi sillerdas sellele vastu. Emilia tumedad juuksed lehvisid õrnalt tuules. Ta vaatas oma peaaegu süsimustade silmadega otsa, ning naeratas ja pööras koheselt peale seda pea.
See tüdruk varjas midagi ja ma tundin ennast kohustatuna, see välja uurida, mida ta varjab.
"Miks teised sinust nii palju halba räägivad?"
"Ma ei tea. Nad isegi ei tunne mind. Ma ei salli üldse kui inimesi hinnatakse kaane järgi, mitte sisemuse, aga ju ma ise olen siis kõiges süüdi."
"Aga nad ei saa ju seda lihtsalt kusagilt lambist võtta."
"Kõigest ette kujutlus, praegusel hetkel pette kujutlus. Inimestel on ju alati eelaimdused, kui nad inimest esimest korda näevad. Mõnel juhul ei suuda inimesed illusiooni tegelikkusest eristada ja jäävad kinni oma eelaimdusesse. Minu puhul on see nii."
"Aga miks sa ei suhtle kellegagi?
"Mul on omad põhjused. Ma olen selline inimene, kes ei usalda teisi inimesi koheselt, ma pean neid juba varasemalt pikka aega teadma."

Mul tekkis tunne, et ta üritab vastustest kõrvale põigata ja tuua mingeid labaseid vastuseid, mis teda isegi ei kirjeldanud. Mul on tunne nagu ta oleks minevikus midagi õudsat kogenud ja selle tõttu ongi ta nii kinnine. Kuid ühest asjast sain ma aru, ma pean tema usalduse võitma, et tegelikust teada saada. Kuid siis tuli ta välja ootamatu ettepanekuga:"Sa luuletada oskad?"
"Mitte eriti."
"No ole nüüd. Meie kõigi sees on üks poeet."
"Mis sul siis sellest? Tahad, et ma luuletama hakaksin? Siis sa pead küll vist kõrvad kinni katma."
"Võib ka nii öelda, aga seda kõrvade kinni hoidmist me veel vaatame. Teeme nii, et sina ütled ühe rea ja mina järgmise."
"Ma isegi ei tea kuidas alustada."
"Ma alustan ise ja sina lõpetad"
"Võib."
"Päikene paistab tiigile"
"ja mina luuletan tänu Emiliale."
"Tiigis hüppab väike konn.."
"Tal ülekilosid on terve tonn."

"No see on ju juba päris hea, kuigi lootsin natukene armsamat luuletust."

"Sa tahad öelda, et sulle ei meeldi mu konnake?" küsisin ta käest naeratades.

"Polnud tal viga midagi, aga nagu öeldakse, alati saab paremini."

"Sa jäätist tahad?"

"Sa veel küsid? Vaata milline ilm on. Lund hakkab kohe sadama ja sina küsid kas ma jäätist tahan? Muidugi ma tahan."

"Okei, ära ehmata nii. Ma mõtlesin, et ma vihastasin juba vanakuradi välja."

"Kui vihastame, siis vihastame koos ja korralikult. Kaks kahtlast inimest, kes külma ilmaga jäätist keset tänaval söövad."

"Millist jäätist sa soovid?"

"Šhokolaadiga."

"Ma teen sulle siis välja."

"Ei, ei, ei mina ikka maksan ise oma jätsi."

"Ei, mina pakkusin, siis mina ka ostan."

"Ainult sellisel juhul, kui mina sulle millalgi välja teen."

"Seda asja me veel vaatame."

Müüa ulatas tüdrukule tema soovitud jäätise ja ka sel korral oli tal käe peal joonistus. Joonistus poisist, kes hoidis käes tuulelohet, mis kaugustesse püüdles. Selle ümber kolmnurgad, nagu taevatähtedena.

○○○○○○○○○○○
Issand, kui ebaromantiline konnake:D