Kui suutsime Yani maha rahustada hakkas ta mulle rääkima mis juhtunud oli. Ta rääkis midagi sellist et Josh pidi tema juurde tulema ja siis nad pidid õppima hakkama koos, aga kuna Josh hiljaks jäi. Ja ikka korralikult. Hakkas Yan muretsema ja jättis talle mitu sõnumit ning siis läks magama. Kui ta hommikul nägi et vastust pole ikka veel tulnud hakkas ta päriselt kartma et Joshiga on midagi tõsist juhtunud, nagu näiteks avarii või mingi muu õnnetus.
Siis üritas ta uuesti Joshi kätte saada aga ka see üritus läks luhta kuna mingit vastust ei tulnud.
Sellepärast teda ka koolis ilmselt polnud.
Kui ta lõpuks Joshi kätte sai oli Josh üsna hädise häälega olnud ja talle midagi sellist rääkinud et armastab teda väga ja et tal on väga kahju et pidi talle haiget tegema.
Rohkem ei osanud Yan midagi rääkida ja ka mina ja Alex olime vait. Selliseks asjaks lihtsalt ei oska valmistuda.
----------------------------------------
„Yan just helistas mulle. Ütles et sai lõpuks Joshi kätte aga rohkem väga midagi“ rääkisin Alexiga. Oleme nüüd mõned päevad koolist eemal olnud ning üritanud võimalikult palju teha et Joshi üles leida aga praegu pole veel midagi selgunud. Kuni tänaseni.
Läksime siis Yaniga kokku saama.
Kui Starbucksi jõudsime hakkasime kohe sellele numbrile tagasi helistama kuid tulutult. Lõpuks tuli Alex välja plaaniga et ta võiks selle telefoni asukoha üles otsida ning siis võiksime selle järgi Joshi üles leida. Nii ta ka tegi.
Leidsime asukoha lõpuks kuskilt Yorgi juurest. Google mapsi järgi oli see mingi üsna normaalne maja, mis tundus olevat elumaja aga selles ei saa kindel olla niisiis järgmisel hommikul hakkasime sinna poole liikuma.
Hakkasime siis sinna poole sõitma. Vahepeal tegime mõned peatused ka kuna päris pikk sõit oli. Kui kohale jõudsime vaatas Alex uuesti kas Joshi telefon on ikka siin. Ja see oli.
Yan hakkas ukse poole liikuma ja sinna jõudes helistas kella. Me Alexiga ootasime auto juures, kuna Yan tahtis ise sinna minna. Me olime mõned minutid juba oodanud kuni mingi naine sinna tuli. Mitte väga vana aga ka mitte noor. Yan rääkis temaga midagi ja siis tuli meie juurde.
„Ta ütles et oli leidnud selle telefoni aga Joshi siin pole“ rääkis ta telefoni näidates ja peaaegu nutma puhkedes. Ma muidugi üritasin teda kohe maha rahustada aga see oli keeruline. Ning ta hakkas lõpuks ikkagi nutma.
Igatahes ta oli seda ka öelnud et oli telefoni leidnud mingi metsatee juurest ja oli rääkinud kus see on. Hakkasime siis sinna sõitma ja õnneks leidsime selle ka üles.
Kui sealt sisse keerasime ja veidi sõitnud olime jõudsime mingile matkaplatsile. Seal olid kämpingud ja nii. Siis hakkasime neid kõiki läbi otsima sest mida muud meil teha on. Mina võtsin kõik mis jäid järve juurde, Alex kõik metsapoolsed ja Yan käik ülejäänud. Tööd on meil ilmselt terveks päevaks sest neid maju on siin tohutult.
--------------------------
Loodan et osa meeldib. Kuna lühike siis kirjutan varsti järgmise aga ei oska öelda täpselt aega.
Musidkallid
