(29 päeva on möödas)
Äratus . Kell on 6:30. Aeg on tõusta. Kõik on sama. Samasugune päev,sama ruum, samad asjad mu toas ainuke mis on muutunud olen mina ise. Teen voodi ära, panen asjad kokku, teen ennast korda ja olen valmis minema kooli. Olen peaaegu uksest välja saamas kuni mu vanemad peatavad mu ja kutsvad mind enda juurde, ma pole nõus nende juurde minema ja jooksen uksest välja, et ei peaks neid nägema. Peale õnnetust olen neid ignoreerinud,nad ei saaks kunagi minust aru ainuke mis neile pähe tuleb on panna mind psühholoogi juurde kuna "tema saab sind aidata Elisabeth"nad ütlevad seda kogu aeg kuigi see ei aita. Istun autosse, istun seal paar minutit ja siis sõidan minema.
Olen peaaegu kooli ukse juures kui kuulen kuidas keegi hüüab mu nime. "Elisabeth!!, Elisabeth oota!!" Ma ei oota, lihtsalt kõnnin edasi ma ei taha kellegagi rääkida. Astun kooli sisse ja esimese asjana mu pilk langeb tema kapi peale, see on täis lilli, kaarte, küünlaid ja tema pilt mida ta vihkas kõige rohkem. Aga kust inimesed pidid seda teadma, nad polnud kunagi temaga rääkinud. Möödun tema kapist sellele pilku heitmata, ma ei suuda seda vaadata, teda, ta just kui jällitaks mind .Mind kes oleks võinud teda aidata aga ei aidanud kuna ei olnud seal kus oleks pidanud olema. Olen enda kapi juures. Tunnen kuidas kõik vaatavad mind, kuulen kuidas kõik sosistavad. Nad ei sosista minust vaid temast , kõik said alles täna teada, et teda pole enam, osad said võibolla juba eelmine nädal teada kui olid matused.
Astusin klassi sisse, õnneks pole kedagi veel kohal. Istun kõige kaugemasse pinki, et ei peaks kedagi nägema ja, et õpetaja ei paneks mind tähele , nagu ta kunagi oleks pannud tähele. Lõpuks hakkas inimesi juurede tulema, kõik on samad. Muidugi on uusi paarikesi, vanu ja need kes läksid lahku , " luuserid" ütlesin ma vaikselt, et keegi ei kuuleks mind. Lõpuks helises kell ja klassi tuli õpetaja Mr "sookoll" ja tema taga uus õpilane . Poiss? Pikk, lühikeste mustade juustega, mitte paks aga samas mitte nii kõhn... seljas must hoodie, põlvedest katkised püksid, jalas must-valged nike tossud ja must koolikott. Tüüpiline poiss, tüüpilistest filmidest kus tüdrukud armuvad temasse aga tema ütleb neile ei ja leiab selle õige aga neid lahutatakse ja siis lõpuks nad saavad kokku. Selline oli see poiss. " Tere minu nimi on Colin." ütles ta ja istus 3 ritta 3 kohale "veider valik" mõtlesin ma endamisi.
Lõpuks sai tund läbi. Ma olin 1. kes läks klassist välja, täpsemalt oleks läinud aga õpetaja peatas mu ja kutsus enda juurde. "Elisabeth kas sa palun saaksid näidata Colinile ümbrust?" Kas te teete nalja? Miks mina? Ma isegi ei taha siin olla. Oleksin ma tahtnud talle öelda aga ma ei hakanud enda energiat raiskama sellise inimese peale nagu Mr sookoll, selle asemel ütlesin ma talle "jah" ja läksin klassist välja, et oodata Colinit.
"Hei!" Ütles Colin kui ta tuli klassist välja, naeratus suul. "Tere ma olen Colin! Sa peaksid olema Elisabeth, eks?" Ma ei vastanud midagi lihtsalt noogutasin pead ja hakkasin edasi kõndima .
YOU ARE READING
Kadunud tähed
Romance"Kas sa näed neid tähti seal üleval?", küsis ta mult. Ma ei vastanud lihtsalt vaatasin üles. "Nad on nagu kõik inimesed siin maailmas. Tulevad ja lähevad aga pole kunagi samasugused."
