Kadunud tähed

Colin

     (2 päeva peale kolimist)

Kell on 14:30, mu vanemad on väljas ja ma olen üksinda kodus. Õues on palav.  Ma ei suuda selles toas enam olla, see justkui lämmataks mind. Ma hakkasin alla minema, et võtta: võtmed, jope ja panna tossud jalga. Kuhu ma peaks minema kui ma ei tunne siin kedagi peale Elisabethi kuid mul on tunne, et ta vihkab mind peale seda mis kolmapäeval  juhtus. Õnneks neljapäeval meil polnud ühtegi tundi koos ja täna teda polnud koolis.

Istusin autosse, ma ei suuda isegi siin sees olla, liiga umbne. Äkki minna Elisabethi juurde? Või on see liiga veider? Mis mul veel kaotada on? 

Hakkasin kõndima Elisabethi maja poole, huvitaval kombel on mul veel meeles kus ta elab kui me sõitsime tema poole kuna ma ei läinud tol päeval autoga kooli. Minnesotas on kuidagi väga soe, tavaliselt on siin külm, miinus kraadid ja päikest peaaegu, et polegi. Praegu on plus viisteist kraadi ja pilvitu, ma tean, et seda võib olla vähe aga päike kütab nagu ahi. Õnneks Elisabethi maja on minu maja juures, ainult 15 minuti kaugusel. 

Veel 5 minutit ja ma näen Elisabethi maja. See on kahekorruseline, hele kollane maja, tume pruun uks kus on aken millel on kardin ees, et inimesed ei näeks sisse. Nende hoovis on punane postkast, 2 ratast mis vedelevad maas, 2 autot ja 1 on garaažis. Ma astun ukse juurde, et koputada aga keegi jõuab enne ukse lahti teha. "Oi. Tere kuidas ma saaks sind aidata?", ütles naine ukse juures. Tal olid punakasblondid juuksed , sinised silmad mis olid väsinud ja oleksid iga hetk kinni läinud ja mitte niipea lahti läinud, murelik naeratus mis isegi polnud naeratus, ilusti säilinud nägu mis ei olnud kortsus ja millel polnud meiki peal. Naine heitis mulle pilku ja küsis, siis veel kord: "Kuidas ma saan teid aidata?" ma tulin enda mõtetest välja ja vastasin talle: " Ja, ja ma olen Colin, kas Elisabeth on kodus?" Naine oleks just kui kummitust näinud kui ma küsisin kas Elisabeth on kodus, ta vist ei oodanud, et ma just seda küsin talt, seda oli näha tema näost.

Naine lasi mu sisse. Tuli välja, et tema nimi on Miss Niven. Tema abikaasa jättis tema ja Elisabethi 3 aastat tagasi maha aga Elisabeth käib tal vahel külas. Maja oli seest tavaline: seinad olid rohelised, seintel polnud ühtegi pilti, polnud ühtegi taime, toad olid valgustatud tänu päikesevalgusele. Naine viis mu kööki "Kas sa soovid kohvi või teed?", küsis ta mult, tema kõrval istus suur mees hallide silmade, pruunide juustega ja ta luges ajalehte ning jõi kohvi. "Ei, aitäh." Ma ei suuda praegu midagi sooja juua kui õues on palav nagu saunas , naine sai sellest aru ning pakkus mulle vett koos jääga, ma vastasin jah ja nüüd ma istun selle mehe vastas, joon enda vett ja loen ajalehe esilehte. Mees on valmis midagi ütlema kui me kuuleme kuidas keegi tuleb trepist alla. See oli Elisabeth. Kõik jäid korraks vait ja vaatasid tema poole kui ta vaatas ruumis ringi ühtäkki langes ta pilk mulle ning ta läks trepist üles ja oli kuulda kuidas uks läks kinni.