(Ma ei tea mitu päeva on möödas aga palju)
Meile tuletati jälle meelde, et peame tegema enda grupitööd, kuigi ma pole Elisabethi näinud peale seda, kui ta käis minu juures. Päev on läinud nagu tavaliselt, igavalt ja üllatavalt palavalt kuigi me ei asu just kõige palavamas kohas ja õpetajad ei raatsinud isegi aknaid lahti tegema ning konditsioneerid olid katki või klassis üldse polnud.
Peale seda kui kell helises, said tunnid läbi ja ma jooksin auto juurde, et minna Elisabethi juurde, et arutada meie grupitööd, kuna pidime varsti selle esitama. Kas ma peaks talle viima midagi, kui ta on haige vms? Või mitte? Ta pole mu tüdruk aga viisakas oleks või see näitab, et ta meeldib mulle rohkem, kui sõbrana? Ma ei soovi, et ta must valesti aru saaks. Kui olin jõudnud valgusfoori juurde hingasin välja, ma ei saanud aru, et olen terve selle aja hoidnud hinge kinni.
"Teda pole kodus.", ütles Elisabethi ema. "Aga...Kas te teate äkki, kus ta on või millal tuleb tagasi?", me vaatasime üksteisele tükk aega otsa enne, kui miss Niven hingas sügavalt välja ja vaatas maha, et varjata enda punaseid, märgu, väsinuid silmi, "Mine ja vaata Selo surnuaeda", ütles ta ja pani ukse kinni enne kui oleksin jõudnud teda tänada.
Miks peaks ta surnuajas olema? Kas ta on tervepäev seal olnud? Kas keegi veel peale ta vanemate teavad, et ta on seal? Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.
Surnuaed ei olnud üldsegi kaugel, 10 minuti sõidu kaugusel. Parkisin auto ära ning heitsin korraks surnuaia poole pilgu, kõik oli korras, küünlad põlesid, lehed olid ära koristatud aga Elisabethist polnud märkugi. Ma hakkasin välja minema, kui äkitselt ilmus välja tuttav kuju, lühike, blondid juuksed, lopsakad meeste riided ja ilusad sinised lilled käes. Ta läks väravast sisse ja suundus kellegi hauakivi poole. Ta asetas lilled teiste siniste lillede juurde, ta vist käib siin igapäev. Ma lihtsalt seisin seal ja vaatasin teda. Tema näol polnud ühtegi emotsiooni, ühtegi pisarat ega seda, et ta oleks katki, ta lihtsalt istus selle hauakivi juures ja lasi enda sõrmedel minna läbi selle inimese nime.
Peale 10 minuti seal olemise ja vaatamise, mida Elisabeth teeb (ma ei stalgi teda, lihtsalt vaatan, et temaga oleks kõik korras) hakkasin pöörama auto poole, kuna ta on lihtsalt terve see aeg istunud ja vaadanud hauakivi. Enne kui jõudsin auto juurde pöörasin viimast korda surnuaia poole ja märkasin, et teda pole enam seal, kuhu ta läks?
"Kus sa terve päev olnud oled?", küsis ema, kui olin koju jõudnud. Mis puutub Elisabethi, siis ma lahkusin kohe, kui märkasin, et ta läks ära, ma vähemalt loodan, et ta tuleb homme kooli ja ta ema ei räägi, et ma käisin teda otsimas. "Räägime palun sellest teine kord ema", surnuaia juures istumine väsitas tõesti ära isegi kui ma ei teinud midagi. Jooksin kiiresti enda tuppa ja panin ukse kinni, et ei peaks ema küsimustele vastama, kuna mul pole selle jaoks tuju.
"Kes sa oled Elisabeth Niven? Millised on sinu saladused?"
YOU ARE READING
Kadunud tähed
Romance"Kas sa näed neid tähti seal üleval?", küsis ta mult. Ma ei vastanud lihtsalt vaatasin üles. "Nad on nagu kõik inimesed siin maailmas. Tulevad ja lähevad aga pole kunagi samasugused."