(32 päeva möödas)
Ma hakkasin trepist alla minema, ma kuulen kuidas ema ja kasuisa räägivad aga kui ma jõuan aina lähemale köögile kuulen ka kolmandat inimest. Ma astusin köögi ukse juurde mis pani inimesed vait jääma. Ma nägin seda kolmandat inimest. See oli Colin. Ta vaatas mind enda suurte siniste silmadega ja oleks peaaegu hakanud midagi ütlema kui ma läksin trepist üles ja panin ukse kinni. Ma hakkasin aknast alla minema, et sõita autoga minema. Ma jõudsin garaaži katusele ning hüppasin sealt alla ja läksin auto juurde ja istusin sisse. Ma ei tea kuhu minna aga kodus ma olla ei saa, mitte siis kui Colin on seal, mitte siis kui mu vanemad on seal.
Õues oli palav maikuu, mis on haruldane. Ma hakkasin sõitma kuhugi aga poole tee peal ma sain aru, et ma sõidan Sawtooth Mountainsi poole ning ma äkitselt pidurdasin, mis tuli isegi mulle üllatusena ja ma lihtsalt istusin autos keset teed kaks minutit. "Ma ei saa sinna minna, mitte veel.", ütlesin ma endale ning pöörasin ümber ja sõitsin tagasi koju.
Õues oli juba pime. Ma parkisin enda auto maja ette ning ronisin tagasi enda tuppa. Ma panin akna kinni ja kui ma ümber pöörasin seal istus tema, tema keda ma ei soovi kõige rohkem näha, mu ema. Ta vaatas mulle murelikult otsa, ma tean kuhu see jälle viib. "Elisabeth." hakkas ta jälle pihta. Ma oleks seganud vahele aga ta takistas mind ja ütles: "Su sõber läks ära aga ta jättis sulle lipiku." Ta jäi korraks vait, et mõelda mida edasi öelda ning jätkas "See on su laua peal. Ma jätan su üksinda. Head ööd." Ma ei vastanud midagi, lihtsalt vaatasin kuidas ta kõndis enda elatu kõnnakuga minema.
Ma vaatasin telefonist mida teised inimesed teevad aga see tüütas ära ja ma läksin laua juurde, et vaadata mis paber seal, siis oli. Seal oli ta aadress. Kas minna või mitte?
Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma jooksin öösel kodust ära, et minna mingi suvaka inimese juurde. Palju õnne Elisabeth!! Õues oli udune, ma ei hakanud minema autoga kuna see teeb liiga palju lärmi ja ma ei soovi, et ema saaks teada, et ta tütar jooksis öösel jälle minema. Osa põlisasukaid usub, et udu kannab endas surnute rahutuid vaime. Mina olen see surnud rahutu vaim, kes hõljub siin maailmas ringi ja üritab jõuda otsusele kes ta on ja mis ta on. Mu aju ütleb, et ma ei läheks aga mu jalad ei kuuletu ja teevad seda mida nad tahavad.
Ma olen ta maja ees. See on suur sinine maja, mis tundub täis õnne ja rõõmu, kuhu minusugustel pole kohta. Minusugustel kes on murtud, katkised ja õnnetud. Minusugustel kes ei soovi enam elada aga kes kardavad ka surra. Surra on kergem kui elada aga me valime elamise kuigi ellujäämine on meie elu järjestuselt teine halb kogemus.
Ma seisan seal paar minutit ja pööran minema. "Sa oleks pidanud kuulama enda aju, Elisabeth."
YOU ARE READING
Kadunud tähed
Romance"Kas sa näed neid tähti seal üleval?", küsis ta mult. Ma ei vastanud lihtsalt vaatasin üles. "Nad on nagu kõik inimesed siin maailmas. Tulevad ja lähevad aga pole kunagi samasugused."
