Lühi Õudusjuttude Kogumik

Vaimud

Kui mina olin veel noor, siis elasin ma vanaema juures.

Käisin vanaemaga põllul, ujusin, mängisin loomadega ja oli muidu lõbus.

Aga nagu alati, tuleb kätte kooliaeg. Kuna ma elasin esimest aastat maal, siis ma ei teadnud meie koolist midagi.

Astusin klassi. Mulle tuli vastu üks tüdruk ja sõnas:

Tead, mina olen Kata, ma tulen sinu juurde kui võin?

Muidugi ma imestasin ta otsekohesuse pärast. Ei osanud midagi arvata. Aga tunnid lõppesid ja oli aeg koju minna.

Astusime koos värskelt tuttava plikaga mööda hämarat teed...oli õhtu.

Mina kartsin natuke, Kata mitteüks raas!

Loomulikult pole vaime olemas, midagi ei juhtunud.

Olime minu tiigikese ääres. Hämarus kattis taeva.

Vanaema ütles, et läheb poodi ja meie istume väljas, kui siin juba oleme.

Eks me istusime, toas on ju igav!

Vanaema jäi väga kauaks. Minul oli kohutavalt külm.

Plika pakkus: Äkki läheks metsa äärde, jah me lähme!

Nüüd hakkas õudne...

Ma sammusin mööda aasa koos plikaga. Kuulsime konnade krooskumist ja muidu sahinat. Üks loom möirgas meie taga. Kata võpatas, aga mina kartsin nii kõvasti, et ei teinud sellest välja.

Liblikas lendas mulle nina otsa. Ma tuntsin suurt valupistet. Läksime edasi. Tüdruk minu kõrval läks järve äärde. Ta arvas, et vesi on soe. Oligi. Plika hüppas vette, ilma riieteta muidugi. Mina läksin ka.

Ma kuulsin uuesti möirgamist, see oli üks lind. Valu pistis minu väikse nina otsa.

Hommikul olin õhukese jää sees. Kus? Kus on Kata? Ma hüüdsin teda. Nutsin kõvasti ja läksin koju.

Järgmisel päeval tehti jäässe pragu. Ujuti mitu meetrit järve põhja.

Sealt toodi üks ilus tüdruk välja. Tal oli üks silm ja nina oli katki...minu nina oli punane, aga valulik täpipealt samast kohast!

Mina tundsin ennast süüdlasena.

Nüüd ma olen kõik südamelt ära rääkinud ja istun vanglas. Ma olen pahaks inimeseks tehtud! Aga ma ei kurda, ma tunnen ennast aina rohkem süüdi...näen iga öö seda unes aina hullemana...tunnen valu, näpistusi nina otsas...vanaema suri kah samal kuul ja kuupäeval valusse...tiigi juures...liblikas istub ikka sündmuskohal ja vaatab pealt, kuidas meie tema eest kannatame! Ma tunnen seda!