Saatuslik naine [greetesoha & Reelika13]

Kolmas peatükk (Sander)

Kohendasin oma pluusi kraet ning kui olin veendunud, et lõpuks oli see hästi jäänud, koputasin kindlalt neiu uksele. Ma võisin vaid kaht asja loota, seda, et ta laseb mu sisse või siis virutab ukse kinni, niimoodi, et ma tou saan. Panustasin siiski esimesele variandile, ma teadsin, et ta ei suutnud olla minuga nii ükskõikne, ta vaid mängis kättesaamatut. Aga ma nägin läbi ta jääkuubiku versiooni, see ei töötand, ma pidin ta endale võtma ja ma teadsin täpselt mida teha.

Lõpuks ilmus mu vaatevälja neiu, kelle ukse taha ma end ootama olin seadnud, "Sander"ta sõnas ning hakkas ust kinni lööma, kuid ma panin oma jala vahele, vandusin mõttes, ta lõi selle nii suure hooga, et mu jalg sai liiga. Siiski, olin ma kindel, et ega ta kaua ei piparda ja ei mängi jääkuningannat, ma teadsin väga hästi, et ma teda tahtsin ja ma pidin ta ka saama!

"Kes siis veel?"ma muigasin ning lükkasin ta eemale, et sisse astuda, ma ei vajanud ta kutset või luba. Ja ega ta mind minema ka ei oleks saanud ajada, ta ei oleks suutnud, seda teha!

"Kuule, sa küll nüüd niimoodi, ei tule siia!"ta karjatas imestusest, aga ma vaid naersin selle peale, ta ei aja mind siit ära.

"Wow, sa oled ära koristanud!"ma muigasin ning istusin diivanile, mis sel korral riietest vaba oli, ma hakkasin juba arvama, et ta on räpane, harimatu ja kasimatu neiu, aga mul oleks olnud sellest täiesti suva, oleksgi lihtsam olnud.

"Sa oled ikka vägagi jultunud!"ta nähvas aga ma vältisin täielikult ta solvanguid, ega ma ei hakkanud, neid südamesse võtma.

"Sa võiksid külalislahkem olla!"naersin ning haarasin lauapealt teleka puldi, lülitasin teleka sisse ning panin oma jalad lauale.

"Kas sa oled loakas või? Jalad laualt maha ja kuidas sa üldse julged nii käituda!?"ta karjatas ning ma ignoeerisin ta möla taas, ma isegi mõtlesin ja kahetsesin, et mul võib temaga tõesti raskeks minna.

"Tead ma ostan sulle teipi, saad oma suu kinni teipida, ma ei jaksa su vinguvat häält kuulata, see põletab mu kõrvu! Kriiska mujal!"ma olin juba vägagi närvis ja oleksin tahtnud kohe selle asja lõpetada! Kuid, ilmselgelt, pidin ma oma reeglitest kinni pidama ja asjalikult tegutsema.

"Ah?"ta näis imestunud. Ootasin juba uut asjatut rünnakut, aga imekombel jäi ta vait!

"Saame ikka ilma teibita!"muigasin ning pahandasin, et teleka kavas midagi head ei olnud, täitsa mõttetut jura näidati.

"Ma pole kunagi sinusugust häbematut matsi näinud!"ta kriiskas..jälle!

Puhkesin naerma ta suurepärase lause peale,"Oi, kas tõesti?"mängisin imestunut.

"Jah"ta oli enesekindel, "Sel juhul viska mind siit välja!"ma muigasin!

"Miks? Kas sa tahad mind proovile panna?"

"Miks ma peaks!?"

"Ma ei tea! Sa käitud nii ükskõikselt!"

"Ma olengi, aga see ei puutu sinusse."

"Ei Sander, sa ei ole ükskõikne, sa ei ole südametu. Ära lase olla see, kes sa ei ole!"ta oli mõtlik. Ma vaatasin teda uurivalt, mulle ei meeldinud ta sõnad, need ronisid mu hinge, aga ma ei tahtnud seda! Vaikisin ja tõusin püsti, ma ei tahtnud täna, midagi korda saata.

"Näed sa kardad! Sa tahad olla viimane mõlakas, aga sa ei ole seda! Sa oled tegelikult südamlik, aga sa peidad oma tundeid!"

"Ma ei karda mitte midagi ja ma ei ole mitte keegi, üldse ole vait!"see ei olnud nii läinud, nagu ma plaanisin! Ta ei tohtinud, mulle nii öelda! Nüüd pidin ma oma plaani järgima, ma ei lasknud ta lollidel sõnadel, end morjendada.