Saatuslik naine [greetesoha & Reelika13]

Seitsmes peatükk (Sander)

Peatusin nagu lubatult kell kaheksa auto ta maja ees ning läksin ilusti ja härrasmehelikult ta ukse taha, täna oli võimalus olla nii hea ja tore. Ma olin juba palju saavutanud ning aimasin, et ta ei olnud enam mu vastu nii ükskõikne, nagu ta seda näitles.

Koputasin ta uksele, mille peale mulle neiu vastu vaatas ja säras, pidin sõnama kindlalt, et ta nägi tõsiselt ilus välja, ma ei teinud selle koha pealt nalja, ta oli nii ilus. Turtsatasin enda mõtte peale.

"Valmis?"ta säras aga ma ei teinud ta küsimusest välja, ma ei tohtinud teda niimoodi vaadata, aga ta oli nii ilus.

"Sa oled nii ilus!"sosistasin ning pilgutasin siis järsku silmi, mis asja ma ajan, ma pidin keskenduma mitte teda vaatama ja nii mõtlema.

"Sa näed ka hea välja!"ta naeratas ning libistas oma pilgu üle mu keha. Kas tema mõnitas mind või oli ta aus? Pühkisin selle mõtte peast ja ulatasin oma käe talle, millest ta naeratades kinni võttis. Aitasin tal mantli selga ning ajapikku sai ta ka enda jalanõud jalga.

"Kuhu me läheme?"ta küsis ning kinnitas oma turvavöö.

"Kas sa tahad, et ma rikun üllatuse?"ma muigasin ning ei kavatsenud ta küsimusele siiski vastust anda. Ma teadsin, et ma pidin teda veenma, et ma ei olnud sugugi halb ja ohtlik ta joaks. Olin siiski murelik selle üle, et kas ta võis midagi mäletada, aga ma olin ta nii oimetuks löönud, et ma ei arvanud seda eriti. Aga ka kindel ma olla ei saanud.

Peatusin auto restoraani ees ning tahtsin talle esiteks sellega muljet jätta, viiekäiguline õhtusöök ja vein, roosid ja hea muusika, ma lootsin, et need võluvad teda.

Avasin talle autoukse ning palusin jumalat, et ma nüüd midagi untsu ei keera või ei vihasta, halvimal juhul ei libise siin vägagi libedal jääl.

Neiu tänas mind ja näitas jällegi oma säravaid valgeid hambaid. Ma saatsin talle naeratuse vastu ja võtsin ta käevangu ,et näida härrasmehelikust, ma pidin ometigi endast vōimalikult hea mulje jätma!

Me võtsime suuna koheselt lauani, sest ma olin ennem meile koha ära broneerinud, nii et sellega ma pead ei pidanud vaevama. Ma tõmbasin tooli laua alt välja ja lasin Elenal maha istuda. Kõndisin teisele poole lauda ja võtsin menüü kätte, mida ma tegelikult ei vaadanud, sest mu mõtted olid kinnistunud kättemaksule.

"Mida te soovite?" segati mind ja ma pidin mõttedest välja tulema.

"Otsustage teie" pakkusin enne kui Elena oleks midagi jõudnud öelda. Kelner noogutas ja kadus tagasi sinna, kust ta ennem välja ilmus.

"Siin on meie eriline pearoog, kanasupp" lausus kelner ja tõstis mu nina ette kanasupi. Ma kergitasin pead, et vaadata kas Elena sööb, kuid ta hoopis vaatas mind. Ma naeratasin ja pistsin esimese lusikatäie suppi suhu.

***

Ma avasin enda maja ukse ja pöörasin pea Elena poole ,kellelel oli suu lahti vajunud. Ma lükkasin selle kinni."Süda jahtub ära".

Ta muigas ja võttis endalt jalanõud ja kõndis edasi. Ma oleksin arvatavasti temaga samamoodi õiendanud nagu tema minugagi, aga ma pidin ennast tagasi hoidma, et talle muljet avaldada.

Ma kõndisin kööki ja võtsin külmkapist šhampuse ja šokolaadiga kaetud maasikad.

Elena naeratas ja plaksutas käsi, kui ta maasikaid ja šhampust nägi. Ma panin mõlemad lauale ja võtsin endalt pintsaku pealt.

Elena lipsis šokolaadi ja alles siis ta pistis maasika suhu. Ma muigasin ta tegevuse üle ja valasin meile šhampust klaasidesse.

"Ma olen vist liiga palju joonud"lausus Elena ja toetas oma pea minu õlale. Ma noogutasin ja tõmbasin talle pleedi peale. Kurat! Miks ma seda tegin? Ma peaks talle kätte maksma mitte sooja andma.

Elena oli juba magama jäänud, sest oli kuulda norskamist, naetatasin ja vaatasin ta armast nägu, ta norskas! Ma võtsin ta endale sülle ja viisin ta enda voodi. Ma panin talle veel enne minekut teki peale ,sest ööd on jahedad.

Ma kõndisin tagasi elutuppa ja viskasin diivanile pikali.

"Mida sa teed Sander?" küsisin ma iseendalt,kuid vastata sellele ma ei osanud. Ma olin ilmselgelt lolliks läinud ja liigagi purjus.

*

Kui ma oma silmad avasin siis mulle vaatasid Elena tumepruunid silmad otsa.

"Pannkoogid on valmis " lausus ta ja kõndis lauani, mis oli juba ära kaetud. Tegin imestusest silmad suureks ning vaatasin teda vägagi küsivalt. Mulle küll ei meeldi, et ta mu asju puutub, aga see on hea, et ta süüa tegi.

"Kas sa viiksid mu nüüd koju?" küsis ta väikse naeratusega, kui tema ja mina olime söögi lōpetanud. Mu pea noogutas iseenest, kui ma seda ei tahtnud ja samamoodi oli ka mu jalgadega. Need kõndisid ise koridori.Ma võtsin võtmed ja tõmbasin jalanōud ning jopse selja ja jalga. Pahandasin endaga, miks ma nii loll olin, aga ma käitusin ju viisakalt, eks?

"Me võiks veel kokku saada!" pakkusin ma idee välja, sest mul ei olnud võimalust talle eile liig teha.

"Me kohtume loomaaias ju!" Ma noogutasin, kuid ei jätnud jonni.

"Selleks läheb nii kaua aega! Saame homme kokku?" küsisin ja tegin silma,kuna ma olen kindel , et ta ei suuda "ei" sellele öelda. Pealegi arvas ta, et ma igatsesin teda ja ei tahtnud, tal minna lasta, täpselt nii nagu minema pidi.

"Hea küll" andis ta alla. Mis ma ütlesin? Tüdruk lahkus ja lehvitas mulle viimaks.

Ta astus autost välja ja kõndis uhkelt oma korterini. Ma muigasin ja sõitsin tagasi oma majja.

Ma viskasin enda pehmesse voodisse ,mis lõhnas nagu Elena ja see lõhn oli hea. Ma sulgesin silmad ja seilasin oma mõtetes kuidas talle ikkagi kätte maksta.

Teadsin, et pidin varsti selle lōpetama, ta ei saanud enam rohkem mind tundma ōppida vōi minuga olla, ta pidi kiiremas korras oma kannatuse saama!

------------------

Ilusat koolipäeva! ;)

-Greete