Saatuslik naine [greetesoha & Reelika13]

Viieteistkümnes peatükk (Sander)

Elena kallistas oma vanemaid ja jättis nendega hüvasti. Ta vanemad tulid samuti minu juurde ja kallistasid mind, nagu enda last. Ma suudlesin Elena ema põsele ja tema isaga ma kallistasin vennalikult. Ma avasin Elenale ukse ja sulgesin selle tema järel samuti.

Ma võtsin ta pihast kinni, sest väljas oli väga libe ja ma ei tahtnud, et ta kukuks, sest ma hoolisin temast. Just ma hoolisin, kuigi mu kättemaks oli pooleli. Tüdruk muigas ja istus autosse. Ma lükkasin ta ukse kinni ja jooksin aeglaselt teisele poole autot ja istusin sisse.

"Kas sinu või minu poole?" muigas tüdruk. "Sinu!" laususin ja peatasin auto kohviku ees, sest mu kõht andis jubedalt tunda, et ta tahab veel süüa saada, kuigi ma hommikul sõin juba.

Naeratasin ja avasin neiule ukse, ta tuli mu abistavalel käel välja ning sammus kohviku poole. Lubasin endale, et ma ei vaata ta tagumiku, aga ma põrusin. Mis ma ka teha oleksin saanud, kui see mu ees välkus.

Elena istus lauda ning ma tellisin meile kohvi ja küpsised, tasusin arve ning panin oma rahakoti tagatasku. Jalutasin tema juurde ning võtsin oma jope ja panin selle tooli najale.

"Mis sa tellisid?"ta küsis ning võttis oma salli kaelast.

"Kohvi ja küpsised, või sa tahtsid veel midagi?"

"Ei, pealegi me võime arve pooleks teha!"

"Ma maksin juba ise!"

"Oh..hea küll!"

"Aga tahad midagi juurde?"

"Ei, ma ei saa!"

"Miks?"

"Ma saan alles ülehomme palka, mul on praegu näpud pōhjas."ta langetas pea.

"Miks sa ei öelnud, ma vōin sulle laenata."

"Ei, ma saan hakkama!"ma isegi lootsin vahel, et ta oleks vōinud olla natukene järelandvam, ta oli liiga kindel ning eiras abi.

"Olgu, aga kui tahad, siis küsi!"

"Jajah"

Kelner tuli viimaks ka meie juurde ning ulatas meie tellimuse, ta lahkus head isu soovides ning kadus taas oma tööpostile.

Vaatasin naeratavat neidist, kes agaralt küpsiseid pugima ja kohvli lürpima hakkas. Pistsin isegi küpsise suhu ja hakkasin nosima.

***

Olin just Elena ära viinud, kui mu ukse taga Martin seisis, ma neelatasin, sest see, et ta mulle külla oli tulnud, ei tōotanud just head. Siiski jalutasin ma ukse juurde ja keerasin selle lahti.

"Mis sa siin teed?"küsisin ja jalutasin kööki. Tõmbasin oma jope seljast ning viskasin selle tooli najale.

"Ma ei oleks siin, kui sulle mõistuse värskendamist ei peaks tegema."ta sõnas külmalt ning istus toolile.

Turtsatasin, "Ma ei vaja su abi!"

"Ma ei ole küsinud kas sa vajad seda või mitte, ma tean, et vajad."

"Ei, üldsegi ei peaks sa siin olema Martin!"

"Kus sa olid? Ma ootasin sind kaua!"

"Tööl"

"Valetad, ma nägin sind selle linnukesega kohvikus itsitamas, sa oled nagu armund kukeke!"

"Ei, ma saan hakkama! Ma lihtsalt tahan praegu end ta lähedale saada!"

"Jällegi valetad, sa tegelikult ei taha enam oma plaani käiku viia!"

"Ma olen selles siiani kindel ja ma saan hakkama!"

"Kurat mees sa ise ka ei usu seda! Sul võiks niigi palju südame tunnistust olla, et mulle tõtt rääkida!"

"Ma tean väga hästi mis ma teen ja sina ei saa minu otsuseid mõjutada!"sõnasin ähvardavalt ning võtsin oma jope ja panin selle selga. Tõmbasin esikus oma talvesaapad jalga ning võtsin võtmed kaasa.

"Kui sa lahkud, pane uks lukku, võtmed on sul olemas!"hüüdsin ning lõin maja ukse kinni. Ma ei teadnud mida teha või kuhu minna, aga kindel oli see, et oma koju ma tagasi praegu pöörduda ei saanud. Martin ajas mind lihtsalt nii vihaseks ja tema provotseerimine oli asja ette läinud, taas oli minus kasvanud see ebamäärane viha Elena vastu.

Ma teadsin siiani oma sihti, aga selle täide viimine oli raskeks muutunud, ma ei teadnud, et see võib nii minna.

Koputasin juba tuttavale korteri uksele ning ootasin, et ta selle avaks. Minuti pärast seisigi oodatud inimene minu ees, ma ei olnud teda kaua näinud, aga mu meel oli õnnelik, et ma just siia suundusin.

"Sander!"ta langes mulle kaela ning ma embasin teda tugevalt ja õnnelikult.

"Jane"ma naeratasin, "kas ma võin edasi astuda?"

"Loomulikult, sa tead, et sa oled siia alati oodatud!"muigas neiu ning astus ukse eest, et lasta mul siseneda. Kookisin jalast oma lumesed saapad ning panin jope ettenähtud nagisse, mille neiu mulle ette oli näidand.

"Kuidas sul läinud on?"küsis ta ning tatsas kööki. Järgnesin talle, "Kui ma oskaks sellele vaid vastata!"

"Siis on sitasti!"ta muigas ning ulatas üle laua mulle tee tassi, võtsin selle tänulikult vastu.

"Räägi mis siis sind siia toob, ega sa leiad oma tee mu ukse tagant vaid siis, kui sa vajad üht erapooletut kuulajat või seksi!"

"Jah, ma olen tõesti omadega praegu nii läbi!"sõnasin nukralt ja võtsin lonksu kuumast teest.

"Noh?"ta kegitas altkulmu.

"Ma keerasin paraja sita kokku, ma ei suuda Elenale haiget teha!"

"Ma teadsin seda, sa siiani oled temast sisse võetud ja ei vihka sa teda midagi, sa oled lihtsalt pahane, et sa pidid nii kaua temast eemal olema!"

"See ei aita kohe üldse!"muigasin ja lürpasin oma tee tassi.

"Jah, aga ma ei valeta ometigi! Sa ei saa talle haiget teha ja kui teed, siis kahetsed seda rängalt!"

"Ma pigem elan edasi kahetsusega kui, mõttega, et ma jätsin asja ripakile!"

"Ausalt, ole nii loll, kui tahad! Mul ükstakõik, mina olen vaid hoiatanud!"

"Selge!"noogutasin pead ning jalutasin ta elutuppa, viskasin ennast diivanile. Jane hüppas suure hooga mu kõrvale ning vaatas mind altkulmu, ta pani oma käe mu säärele ning silitas seda.

Tõmbasin ta suure ihaga enda vastu ja suudlesin teda näljaselt, neidis naeratas ning lükkas mind alla. Ta istus kaksi raksi mu peale ning tõmbas mu pluusi nööbid lahti, muigasin ning tõmbasin teda veelgi enda vastu.

Ta hakkas mu kaela suudlema ja imema, mis mind veidike ohkama pani, ta suudles mu rinna esist kuni alla välja ning silitas mind läbi pükste.

Ohkasin kui ta enda kätt mu peenise juures liigutas ning suule suudles.

"Ma tahan sind!"ta sõnas ja tõmbas mu püksid alla.

-----------------------------------------

Tantaaataa, loodan, et teile meeldib! Ma unustasin täiesti selle päeva ära, ma loodan, et teile meeldib!

Jääme kommentaare ootama, olgu vōi kriitika!

-Greete