Saatuslik naine [greetesoha & Reelika13]

Neljas peatükk

Olin vägagi üllatanud ja elevil, kuhu Sander mind vedada kavatses, siiski oli minu sees väike hirm, et ta varjab minu eest midagi, või ma ei saa teda täielikult usaldada. Ma kardsin, et ta lihtsalt mängis minuga, mõnikord hoolis ja siis lükkas eemale! Ma pidin tunnistama, et ei olnud just kõige parem närvide rahustuseks endale kanget jooki sisse kuugata, ma olin ainult veidike purjus!

"Sander, kas sa varjad minu eest midagi?"ma kortsutasin kulmu, ta käitus minuga nii ükskõikselt. Ma ei oleks pidanud temaga kaasa tulema, ma olin loll. Ma ei tundnudgi teda ja läksin peaaegu, et võhi võõraga kaasa, ei tea kuhu.

"Mida ma peaks sinu eest varjama?"ta oli ärevlil, ning see pani mind veel halvemini tundma. Ta avas mulle ukse ning ma võisin üsna kindel olla, et see oli ta kodu. Võtsin seljast oma jope ning tema juhendamisel sain selle kõrval olevasse nagisse riputada, kookisin jalast oma lumised saapad ning jalutasin tema järel elutuppa, istusin diivanile ja teoatasin end diivanipadja vastu.

"Kas sa soovid midagi?"

Ohkasin, "Vii mind tagasi koju!"mul oli tegelikult üsnagi paha olla ja kuna ma olin igavusse lämbumas, siis ei kavatsenudgi ma siin oma aega raisata, ma tahatson tantsida ja pidutseda.

"Ei, ma tahtsin sind vaid siia tuua ja siis kohvikusse minna"ta muigas ning ma kortsutasin selle peale kulmu, mis asja ta ajas? Ma olin nüüdseks kindel, et pidin tast eemale hoidma, ma tahtsin, et ta mind koju viiks.!

"Olgu, pealegi ma lähen siis ise! Ma lähen jala!"ma olin kindel ning jalutasin ukseni, mis oli lukkus. Mida kuradit? Ma kardsin teda väga, ta ei olnud see, kes ma lootsin olevat! Miks ta mind luku taha pani, ma tahtsin minna, aga ei saanud!

Ta ohkas ja teotas end vastu ukse piita, "Mis sul viga on?"

"Mis sul viga on? Kes sa oled?"ma karjusin ning hakkasin seda ust lahti tegema, aga see oli lukus.

"Mida sa tegid, lase mind kohe välja, või ma tulen sulle kallale ja kutsun politsei. Ma esitan süüdistuse, sa röövisid mu."karjusin ning rapputasin seda ust, mis ei avanenud! Mida kuradit, ta tegi? Kas ta oli mulle ohtlik? ja ta tahtis mulle haiget teha?

"Lõpeta, see karjumine! Ma tahtsin sind lihtsalt välja viia, ma arvasin, et sa ei hakka lihtsalt karjuma aga ma eksisin!"

"Mis asja, nüüd olen mina järsku süüdi, mida sa tahad minust? Sa oled nii ükskõikne ja siis nii hooliv, ma ei saa sinust aru!"ma sosistasin ning vaatasin ta poole, tal ei olnud isegi jultumust mulle otsa vaadata! Mul oli nii villand sellest isikust ja ma isegi ei tundnud teda ning ka ei tahtnud, tundma õppida! Ta oli segane! Jalutasin taas sinna diivanile ja hakkasin oma kotti otsima, mis äsja siin oli?

"Ausalt, mida sa tegid? Ma tulen ja virutan su oimetuks ning kutsun politsei!"ta oli täiesti hull ning ma olin enamgi kindel, et ka kurjategija. Ma pidin minema saama. Ta vōis vabalt sarimōrvar olla, ta oli peaaegu nii hurmav, täpselt sarimōrvari mōōtu.

Ta vaikis ja see ajas mind lihtsalt hulluks, "Ja näed, sa oled lihtsalt vait, käsid mul vait olla! Kurat mis sul viga on? Ma arvasin, et sa oled normaalne, aga sa oled täielik.."ta tõmbas mu lõuast ning vaatas mulle silma, ma kuulsin ta kiiret hingamist mis mu kõrvus oli. Ta puudutus pani mind üle kogu keha värisema ning muutis ärevaks. Neelatasin, kui ta mu huuli vaatas ja siis taas silmside meie vahel lõi. Ta lähenes mulle ja mu süda hakkas veel rohkem pekslema, meie huuled puutusid kokku ja ta suudles mind.

See oli õrn ja rahulik, täiesti ootamatu aga tahetud suudlus, just nagu ma olin lootnud. Kui ta sai aru, et ma seda tõsiselt nautisin suudles ta mind tahtvamalt ning julgemalt, ta pani oma käe mu ümber ja teise asetas õrnalt mu põse peale. Ma laskusin diivanile ning ta keha raskus vajus mu peale, aga ma ei pannud seda pahaks.

Ma ei soosinud enam ta kallal lōuata, ma vōisin eksida, aga ma tahtsin, teda armastada ja temaga olla.

Ta imes mu kaela, mis mind vaikselt ohkama pani, ta tekitas meie vahel taas silmsideme ja ma tundsin end äkitselt ebamugavalt, "Ma lähen koju!"sõnasin ning hakkasin püsti tõusma, aga ta tõmbas mind tagasi.

"Ma ei lase sul minna!"ta peaaegu, et karjus.

"Palun, Sander, ma lähen! Anna mu kott ja tee uks lahti, ma tean, et sa ei tee mulle haiget! Kui sa oleksid seda teha tahtnud, oleksid ammu mulle kallale tulnud!"ma sosistasin ning lükkasin ta enda pealt.

"Ei, Elena sa ei lahku!"

"Mis kurat sul viga on, mida sa tahad minust, lihtsalt ütle. Sa oled kõige veidram kutt, keda ma tundnud olen!"

"Sa ei tunne mind ja sa ei peagi!"

"Ah? Sa suudled mind, lukustad mu siia, siis oled vihane, ühel hetkel jälle õrn! Tead, ma olen nii loll, ma ei ole su marjonet ja ma ei lase enam endaga mingit täiesti segast mängu mängida!"

"Lihtsalt ole tasa! See ei tohiks nii olla!"

"Mis asja? Kas sa oled koguaeg laksu all või? Ausalt, sa oled täiesti haige, ma ei tea, mis ma sinus lootsin leida ja tunda, ma eksisin. Anna mulle võtmed!"

"Ma ütlesin, et jää vait! Sa jäed siia!"

"Tead keri perse! Ma löön akna sisse ja lähen sealt, mind ei huvita!"

"Sa ei lähe siit mitte kuhugi, ma kas või hoian sind vägisi kinni!"ta ähvardas mind.

"Eks tule ja tapa mind siis ära, mind ei huvita. Ma ei tea mida sa tahad, kas sa oled mingi sarimõrvar, aga tead, mis siis oled sa kõige sitem sarimõrvar maapeal."

"Ära provotseeri mind, pigem ole vait!"

"Aga miks ma peaks, sa oled lihtsalt äpu! Kui ma oleksin sinusugune allakäinud mõlakas teeks ma enesetapu!"

"Mida sa räägid! Ma ei ole mingi friking sarimõrvar, ma peaks sinult küsima, mida sa tarbid?"

"Sitapeade mõla tarbin!"ma naersin ja keerutasin end.

"Kas sa oled purjus ja ise midagi tarbinud?"ta kergitas kulmu.

"Jah ja ei!"ma hakkasin naerma, tal oli nii veider nägu peas. Igatahes pöörasin ma end ümber ja jalutasin taas ukseni, kuna see oli siiani lukus, võtsin ma esikus kapi peal asetseva raamatu, millega aken sisse lüüa. Liikusin lähima aknani ning loopisin selle sinna suunda, vandusin mõttes, see oli liiga kerge, et akent lõhkuda.

Haarasin laua pealt kruusid ning lootsin, et need on võimelised mulle teed tegema, "Kurat sa oled lolliks läinud?"ta karjus ning võttis mu käest kruusid. Virutasin lataka vastu ta põske, kuidas ta julges?

"Türa, kuidas ma nüüd minema peaks saama, sa oled ikka nii haige värdjas aga tead mis, selline äpu! Miks sa mulle haiget ei tee, sa tahad ju seda! Muidu ei oleks sa mind siia lukustanud ja mingit jama ajanud, aga miks?"ma karjusin vihast ning tõukasin ta eemale. Vaevalt ta minust jagu oleks saanud!

"Ah, sa tahad tõesti teada miks, jah?"ta karjatas ning näis vägagi vihane.

"Jah, tahan! Mis sul viga on?"

"Praegu pole veel õige aeg tõde lagedale lüüa, praegune samm on sulle vaid haiget tegemine!"ta sõnas ning näis raevus.

"Mida?"jõudsin ma veel küsida, kui mingi tugev asi vastu mu pead lendas ja ma valguse kaotasin ning pimedusse jõudsin..