Leida Lotta

Minevik

Väike traksipükstega poiss, 8-aastane Ragnar, kõndis kruusasasel teel. Õues oli hall. Ta kõndis üksi, nukk näppude vahel tilbendamas. Poisi rohelise tuuleka hõlmad lendasid kalgi, uluva tuule tõttu. Traksipükste sääred olid porist pruunid ning halavast vihmast vettinud. 

See nukk, Lotta nukk oli räsitud. Nuku jalast olid kadunud valged rihmikud. Ragnari silmad olid vesised. Jalakesed lonkisid raskelt, ise veel nuuksudes. Süda ta sees värises hirmust. Hirmust, mis oli kohutavalt suur. 

Mis tunne oleks sul kui võõrad sinu õe, otse su silme alt musta kaubikusse tõmbavad? Sa ei kujuta ette? Selle hetkeni ei kujutanud seda Ragnargi. 

Tol õhtul jõudis Ragnar koju aga ei astunud uksest sisse. Ta seisis selle taga, külmas ainult põrnitsemas. Väljas möllas raevukas torm ning hetkel kui uks avanes sähvatas valge välk maapinna poole. Gravitatsioon tegi oma töö. 

"Kus sa ometi olnud oled?" 

Ema vaatas õhtu hämarusse, pilk otsis Lottat. 5-aastast tüdrukut, oma last. 

"Kus Lotta on?" 

Peale vaikust hakkas Ragnari huul värisema: "Need olid võõrad mehed," ütles ta. 

"Mis mehed?" paanitses ema, tirides järsult Lotta nuku poisi haardest. 

Raske nutt valdas naist kui abikaasa uksele jooksis. Vihm kallas ennast Ragnarile selga. Aga teda ei huvitanud, sest rohkem ei tulnud tema suust ühtegi sõna. See ei olnud nii vaid tol õhtul, shokist aga ka järgmised 17 aastat. 

Ragnar istus Mustamäel, ühetoalises korteris, kõval toolil, laua taga, paberi hunniku ees, laualambi kumas. Suits huulte vahel, kostus vihane esimene sõna üle seitsmeteistkümne aasta.