Leida Lotta

Võõrad sissepääsud

Nagu märg koer või niiske põranda kalts astusin ma autost välja. Minu särgiga kaetud kaenlaalustest olid saanud ookeanid. Kergitasin halle dresse oodates, kuni kõik sõidukist lõpuks väljunud olid. Ma vaatasin ümbruskonda, pöörates pead ühele ning siis teisele poole, taipasin, et me peatusime Dimitri klubi ees, mis oli kellaaja kohta vapralt inimestest pungil. 

Hädised kolm ukse sulgumist jooksid helina mulle peadselt ka järgi. Kruus, see sama, mis ragises ümberpöörates taldade tammumisel, oli samuti ka see, mis peksu gruppide verd kandis. Tagumise sissepääsu juures konkureerisid kaks hunnikut inimesi. Tõuklemine, ropendamine saatsid endid käsi käes. 

"Boss ootab meid oma kabinetis, sinuga tahab ta eriti rääkida," suunas Vlad oma veidralt kõvera sõrme minu suunas, "ära mõtlegi mu sõrme peale midagi öelda, see sama on võimeline püstoli päästikule vajutama," soovitas läikiva peanupuga mees. 

Ilmselt nägi ta mu näole visandatud segadust. Lõualuu surus end tiksudes kokku, kas ärevusest, hirmust, vihast, ei teadnud. Pükste taskud olid nüüd mu jahedate kätega täidetud, ma suundusin kolme mehe järgi. Maja seinad vaevu summutasid valju muusikat. See nii öelda klubi paistis pigem välja kui mahajäetud garaaž. 

Peagi peatusin ma oma auto kaaslastega pruuni metallukse ees, mida valvas pealt näha uksest veelgi suurem turvamees. Ta kandis üleni musta, ta sulandus ööga üheks. Sellest oleks minagi unistanud. Olla väike aatom. Kübe, tükk, osake. Olla keegi muu kui Ragnar, see, kes ma praegu olen. 

Kuulatasin, millest mehed räägivad aga mingit selgust ma siiski ei leidnud. Suhteliselt kohe laabus karmil mehel nägu ning ta avas meile sisse astumiseks ukse. Lävel lükkas Vlad mind aina edasi. Minu jaoks aga hakkas aeg vaikselt tarduma. Kellaseierid olid seiskunud ja ma tunnetasin vaid südamelööke. Võõrad kehad võõraste sissepääsude ees. Naised, kel miniseelikud vaevu ulatusid poole põlveni, suudlesid jõhkralt oma partnereid. Mööda toda kitsast, inimesi täis koridori astusin samm sammu haaval oma lahenduse poole. 

Mind müksati küünarnukkidega, hellalt riivas mind soe neiu käsi, kes puuris oma põrgulikult ilusate pärlitega otse mu hingesügavusse. Hämar kuma saatis uste alt tulevaid neoonikaid kiirguseid. Mu kõrvad haakusid lukku jäädes sosistama kumisevaid tuttavaid laulusõnu. Endalegi märkamatult naastes mõistusega meeste taha tagasi olin nad juba silmist kaotanud. Nüüd olin ma selles koridoris nähes võõraid sissepääse avatutena. Iga uks näis mind tõmbavat. 

Pea ükski ukselink ei erinenud teistest. Kuldsed nupukesed läikisid seksikate figuuride vahelt. Nüüdseks olin ma jõudnud koridori lõppu. Kolm ust, milline neist oleks õige valik. 

Põrnitsesin otse, vasakule ning paremale. Muusika ajas mind närvi. Oma otsustamatus viis mu vere keema. Raske hingamine kiirendas mu pulssi. 

Vasakule. 

Ma valisin vasaku ukse. Hinnates, millise valiku ma tegin, panin ma tähele, et ukse alt paistis vaid kollane rahulik kuma, mis mõni hetk liikumise peale katkes ja uuesti jätkus. Ma ei kuulnud aga kuulsin, kuidas uks lahti nagises. Laeni ulatuv post, kapid, mille uksed olid ripakil kandsid erinevaid, värvidest karjuvaid kostüüme. Litrid sätendasid väikse laualambi taktis seintele täppe. 

Nii tühi aga nii täis. Kui kirjeldaksin seda ruumi poleks mul ilmselt sõnu. Seinu katsid samuti ka suured plakatid. Põrandat kaunistas paks heleroosa vaip. Astusin oma sopaste tanksaabastega selle pealt ära. Tõmbasin ukse enda järelt kinni ning kõik jäi kohe palju vaiksemaks. 

"Tere?" ütlesin üle toakese. 

"Dimitri ma ju ütlesin sulle, et mul läheb natuke aega. Olen kohe valmis," kostus kuskilt kaugemalt naiselik hääl, nii siidine ja küpselt terav. 

Ma vaid seisin seal toa nurgas, oodates, kuni see keegi nähtavale ilmub. Ma kavatsesin ta käest küsida, kuidas saaksin leida Dimitri, kellest ka see sama naine rääkis. Jäädes vaatama erinevaid pilte, mis püüdsid pilke kostus väike kontsakingade klõbin. Pöörasin oma pea sellele järgi. 

"Sa...polegi Dimitri?" ütles kõhklev toon. 

Minu vaade jooksis kinga otstest, mööda pikki sääri, kreemise karamelli karva pihani ulatuvatest juustest, sametise näolapini. Neid nii veatu, mees nii sõnatu. 

"Kas Dimmu saatis su? Ahh ma tean, miks sa tulid," taipas põlevpunast kandev siluett ühtäkki,"kas lähme kuhugi, kus sulle meeldib?"  uuris preili. 

Mulle oli justkui ämbri täis krohvisegu peale valatud. Mu mõistus ja tegudeviis oli täielikult tema võimuses, et lausa tahtmatult suunasin end naise ette. Ta hing oleks mind kui väga soojalt emmanud. Tüdruk pani oma käed ümber mu kaela ning ma vastasin ta sõnumile pannes enda allumatud käed pisikesele vöökohale. 

Ta otsis midagi mu silmist, mingit seletust, mille tõttu need perfektselt kujundatud kulmud üha rohkem kokku poole liikusid. 

Ma ei valeta kui ütleks, et ka temas pidi midagi olema. 

"Kas ma tunnen sind?" kostus me mõlema keelelt üheaegselt. Ma kaotasin oma südame kuhugi kaugele, kuhugi saapasäärde, ma tundsin, kuidas ta kukkus 3000 kilomeetrit raske kivina otse sügavikku. 

Ta hääl oli liiga tuttav aga ka liiga teistsugune. Ta ise oli liiga tuttav aga ka liiga teistsugune.