Leida Lotta

04:21

Uuesti kodus olles näis taaskordne vihmane öö näiliselt rahulik saama. Ühetoalise korteri magamistoa suur aken naaksus veidi rohkem pärani. Nukker vihm ladistas end suviste vahtra lehtede sosina saatel. Kerge uni halvas mu meelt. Lamasin voodis, keha all hunnikusse kerinud lina, nahale magamise jälgi joonistamas.

Selleks ööks oli möödunud viis aastat unenägudeta. Peale Lotta kadumist nägin ma igal ööl midagi õudset unes. Kuidas mind süümepiinad seest närisid, ei mõistaks keegi. Mu elu oli muutunud Pipi Segasumma suvilaks. Mõneks ajaks need unenäod kadusid, sest arsti poolt määrati mulle siis, 8 aastasele poisiklutile, ravimid. Ma oleks pidanud siis oma elu nautima, vaba lapsepõlve, mitte tablette sisse sööma, millest alguses isegi kasu ei olnud. Viimasel ajal sain rahulikult magada ainult siis kui väljas vihma sadas.

Aga täna mitte. Kuumus õhetas teki vahel mu kogu kere tuliseks. Vähklesin piinavast unest oma südame raskelt, kiiresti trummeldama. Õhku ei jõudnud enam nii palju minuni. Võib olla voolas seda isegi aknast aina vähem sisse. Kas õhk sai maailmast otsa? Mida ma hingan? Mul pole midagi hingata? Mu pea plahvatab nagu hapniku balloonita kosmonaudil kuumaastikul. Kopsud kärbuvad kuivanud rosinateks ning keha väriseb vaikselt. Unenäomaailma nurjatud, kibedad ehk isegi magusad kirstunaelad ähvardasid ligi tikkuda.

Sain end vabaks ja lõin äkitselt silmad avali, suureks kui tõllarattad. Avasin pilgu valgele laele, mille all tiirles unetu porikärbes. Vaatepilk tardus hetkeks. Ma kuulsin kõrvus ja tundsin kurgus südant. Viskasin teki endast eemale, seina ja voodi vahele. Roheliste numbritega äratuskell virvendas ohkama panevalt 04:21. Keerasin end voodi äärele sirutades jalad maha. Nendes surises midagi ning ma ei astunud kohe püsti. Asetasin pea kätele ning vajusin mõtteisse.

Väsinud lihaste abil ajasin oma kere seisma. Äkiline valu kipitas sääremarjades, mis ajas mu näo krimpsutama. Tõmbasin laua pealt pihku punase paki West sigarette, teise käega mobla ning jalutasin bokserites kööki rõdule. Külm ja vesine betoon pind kõditas tallaaluseid. Asetasin telefoni kõrva äärde kuulates kutsumise helinat ning linnas vuhisevat tuult. Magus mai oli läbi ning kesk juuni konutas kalendris. Universumi miljard värvi pikutasid päikesetõusuna taeva alguses.

"Hallo?" vene aktsent kähises telefoni kõlarist, mis oli taskusodist kuuldavuse praktiliselt kaotanud.

"Dimitri, mul on su abi vaja," palusin neelates see järel raske klimbi alla.

Mõni aeg tagasi leidsin ma Moskvast Lottat otsides tee narkootikumideni. Dimitri kaudu sain ma odavat kraami. Alguses polnud iha nende vastu nii suur kuid nüüd aitavad need mul olla kaine mõistuse juures ning mitte kogu oma aru kaotada.

"Mis mureks Ragnar poiss?" uuris mees.

Köhatasin hääle puhtaks: "Ma arvan, et sa tead isegi."

"Tead noormees, mul pole sulle enne midagi pakkuda kui võlad on tasutud," porises häiritud venelane.

"Sa tead, et mul pole praegu raha, aga ma varsti saan. Usu mind. Palun, mul on hädasti vaja, ma ei saa magada enam."

Ühtlasi oli Dimitri ka arst ja ta aitas mind unehäiretega. Mul ei olnud kuskilt raha saada, ma pidin talle valetama.

"Sa valetad. Oled mulle juba ligi kolm tuhat krooni võlgu. Ma olen su sõber ja võin muude asjadega sind aidata, aga vaenlaseks ära mind taha. Tead, mul on tutvusi, mis sulle ainult kahju tooks," ähvardas Dimitri mingi sahina saatel.

Kustutasin koni rõdu piirdele lausudes: "Heakene küll, mida ma teen? Ma ei saa magada, aita sellega mind vähemalt."

"No selle jaoks on mul tõesti mõned viisid, mis sulle kasulikud oleksid. Täpselt 23 minuti pärast on auto all, ära lase mu meestel sind oodata," rääkis mees, kelle madalast alatoonist varjus välja salajane ähvardus.