Leida Lotta

Maalitud taevas uulitsa kohal

Tähesilmad piilusid mõruda meelsete, pigiste pilvepallide vahelt. 

Tuul tuhlas hetkiti garaazibokside vahel. 

Kas pole mitte nii, et kord kui oled suunurgad alla lasknud, on neid vägisi üleval hoida kuradima keeruline? 

5:37. Tütarlaps istus minuga mahajäetud ja magava linnatänava äärekivil. Miks oli ta nii hirmutavalt tuttav? Rohutirtsude sirin kostus pirinana hõredas õhus. Terashallid ning üksluised uulitsa sillutised ujusid niiskes hämaruses päikese valgusele vastu. Preili ringutas enda peenikesed käed laiali ning ohkas. Ta tuuseldas hetke enda jaki põhjatutes taskutes ning peadselt saatis vastu keha, sahinat tekitavaid rõivaid, ka õrn, siidjas hääl: "Kas sul tsäksi on?" 

"Kas sul nimi on?" eriti julgelt sõnad mu keelel ei tantsinud seega pillasin need väledalt vaikusesse. Sättisin seejärel vastust ootama jäädes pilgu tüdruku palgele. Kahvatu rõõm maalis ta lõõmavpunasele huulepaarile näpu otsaga ingelilusat naeratust. 

"Pole endalgi tuld," möönasin ausalt lüües kulunud tanksaabastega asfladil konutavat kivipuru. 

"Siis pole mul ka nime," ütles ta suits huulte piiril tulesädet ootamas. 

Neelatasin. Ajasin end jalule ja ulatasin talle käe. Koos võhivõõraga lonkisime justkui ainsatena muinasjutuliselt odavas linnajaos. Hämarus vandus päikesekullale alla ning lambid kustusid riburadapidi. Ta pilk oli naelutatud õisroosale taevalaotusele. Rõõsa kumas läbi maapeal hõljuva piimja udukanga. Maja korstende tagant tõusev apollo latern andis märku uue päeva algusest. Nagu astuks me öö piirilt keskpäeva. 

"Oled vaiksem kui enne," lausus ta. 

Tunnetasin silmi, mis oli ta oma jalanõudelt mulle seilatanud, kuid mina nautisin peale voolavat varahommikut. Leebe tuul silitas õrnalt põsesarnasid. Tundmatu mürkrohelised silmaterad helkisid siredalt. 

"Kus su teravad sõnad siis kadusid?" puuris ta edasi. 

Kõndisime. Sisemuses karjuv hääl käskis mul oma pea ta õlale asetada. Jalutamisest tekkinud jõnksud loksutasid mu pead valusalt. Sulgesin enese sosina saatel laud, mis tundusid mulle tinarasked olevat: "Need jäid Dimitri poole." 

Või, kas ikka jäid? 

"Mis on temal sinu sõnadega pistmist?" 

Tõsi, mis oli tal minuga pistmist? 

Müüsin oma hinge maha aga seda mitte enda pärast. 

"Kuhu me suundume?" 

Korrutasingi neid sõnu ebapuhaste mõtete järel edasi, nagu katkine grammofon. 

Lühemaks jääv teelint, mida ehtisid kasepuu lehed ja lõppeva elueliksiiri pudemed, ei aidanud kaasa, sest kuhu kuradile me siin maapealses lahingute põrgus siis nii väledalt läheme?