Anyelle

1.

Tassisin kaste paduvihmas oma uude korterisse. Üks vanem naisterahvas tervitas mind, naeratasin talle vastuseks ja kõndisin trepist üles. Jõudes kõige viimasele korrusele, lükkasin õlaga ukse lahti ja panin kasti maha ja läksin uuele ringile. Enne uksest väljumist, tegin silmadega üle korteri ringi, terve korter oli kaste täis.

Paduvihm tervitas mind ning ma võtsin seekord kaks suurt kasti, nüüd kahetsen seda, kuna ma ei näe apsoluutselt mitte midagi. Kõndisin kuidagi, kui järsku olid kõik kastid mul käest kadunud ning mina porilombis.

Karjatasin ehmatusest järsust külmast veest ning vaatasin üles. Tumeda juukseline, nägus ning tumedate silmadega noormees vaatas mulle vastu, kelle nägu kattis murelik pilk.

Poiss kükitas maha ja vaatas mulle otsa.

<Kõik korras?> küsis ta.

Noogitasin, <Veidi märg on, aga muidu on kõik korras. >, naersin piinlikult.

<Ma väga vabandan, ma olen Simon. "
tutvustas poiss ennast ja ulatas mulle käe.

<Anyelle. > võtsin Simoni käest kinni ja poiss tõmbas mind üles.

<Meeldiv kohtuda, Anyelle. > ütles poiss naeratusega,millele ma vastasin samaga.

<Ma pole teid varem siin näinud, kolite siia?> küsis ta.

<Eh, ja, alles vean kaste ülesse. > naeratasin.

<Oi, siis oleme korterikaaslased, > naeratas ta,<kui tohin, siis kas ma võiks teid aidata nende vedamisega. >

<Loomulikult. > noogutasin.

Vedasime kõik kastid ära ning ma kutsusin Simoni kohvi jooma.

Poiss sättis ennast mu valgele diivanile istuma ning kiitis, kui mugav see on.

Tegin talle kohvi ära ja ulatasin selle talle.

Rääkisime tühjast, tühjast ning pärast ta lahkus.

Sulgesin ukse ja keerasin naeratusega ümber ning vaatasin korterit.
Ohkasin ning mõtlesin kolimise homse peale jätta ja magama minna.

Mul pole just kõige erilisem korter. Ainus mida sain oma kohviku palga eest. Kahe toaline korter, ei lagune, heas korras, seinad ainult värvida minu stiili siis on kõik tip-top.

Sulgesin silmad, mõeldes sellele, et siin elamine on üks paremaid asju.

Ärgates ma tegin kohvi ja tegin akn lahti, et õhku tuleks.
Sõin krõbinad ära ja panin selga dressid ning lohvaka sinise särgi. Oma pikad juuksed panin lohakasse kurnni ja olin valmis oma korterit korrastama.

Võtsin välk kõik padjad, riided, tehnika, teleri ning selle telerilaua ja muid asju.

See kõik jändamine nende tubade vahel võttis 4 tundi, kuni maha istusin.

Väsimusest jäin diivanile magama.

Ärkasin üles ning märkasin, et väljas oli pime. Kuna mul enam und ei tulnud ning mõtlesin välja minna.
Vahetasin riided ning panin juuksed patsi ja olin valmis minema.

Jalutasin rahulikult pargini, kui märkasin seal tuttavat kuju ja tuttavat häält.
Lähemale jõudes märkasin seal Simoni, kuid ta oli seal ühe teise poisiga ning maas lamas veel üks poiss liikumatult.

Simon ja poiss naersid kurjalt teda vaadates ning lõid teda jalaga.

<Teie maailmapäästajate armee ei saa meist jagu, rämps. > naeris Simon.

Poiss seal maas tõstsin nõrgalt pea ja vaatas mulle otsa.
Ta liigutas hääletult suud ja ütles, <Jookse! >.

See ei jäänud märkamata Simoni ega tundmatul poisil ning nad vaatasid taha. Simoni kuri ja iroonile pilk mind vaadates, muutus kohe.

<Anyelle?! > hõikas ta, kui ma selja pöörasin ja jooksma tahtsin hakata.

Poiss oli mul nagu kahe sekundiga järel ja haaras mu käest.

How ta nii kiire on?

Kas ma suren nüüd?