Libahunt (Uus versioon)

1. Peatükk

''Preili Milano te jäite jälle hiljaks!'' Oli esimene asi, mida ma kuulsin, kui poole tunni pealt klassi marssisin. Jäin seisma ja vaatasin õpetajat oma No-shit-Sherlock näoga, kuid otsustasin jätta seekord asja kommenteerimata. Pöörasin oma nina õpetajast eemale ning seadsin oma sammud klassi tagaosa poole, kus asus ka minu laud.

''Kuhu sa lähed? Sa ei saa lihtsalt poole tunni pealt sisse kõndida ja loota, et jääd karistuseta!'' Karjus õpetaja -ma arvan, et ta nimi oli Ms.Sanders- jälle ning seekord ma lihtsalt pidin midagi ütlema.

''Te peaks olema õnnelik, et ma üldse kohale ilmusin, mul on mitmeid paremaid asju teha, kui teie igavat möla kuulata.'' tegin pausi, jälgides vihase näo ja kaardikepiga naist minu ees, kes iga sekundiga järjest punasemaks muutus.

''Aga, kui te tõesti tahate, siis võin ma ka minema minna. See on teie valik.'' Kui ma olin oma niiöelda 'kõne' lõpetasin, jälgisin ma jälle õpetaja reaktsiooni. Nüüd oli ta juba valmis plahvatama.

''Direktori juurde! KOHE!'' jep, ta plahvataski. Saatsin tema poole oma toreda naeratuse ja kõndisin klassist välja. See käitumisviis oli mulle juba liiga tavapäraseks saanud, poole tunni pealt klassi, õpetaja vihaseks ja uuesti klassist välja. Ma tean, et peaksin end kokku võtma, sest nii palju, kui ma seda kool ka ei vihkaks, on mul see siiski vaja ära lõpetada.

Direktori juurde ma loomulikult minna ei kavatsenud, niisiis otsustasin lihtsalt koju minna, mis see paar tundi vähem kooli ikka teeb.

Kohe, kui olin parklast oma auto leidnud, seadsin oma sammud selle poole. Ma ei ela koolile lähedal, see on ka üks põhjustest, miks ma koolis jala ei käi. Teisteks põhjusteks on ilmselgelt laiskus ja tahtmine oma autoga uhkeldada. Istusin autosse, käivitasin selle ning sõitsin minema.

Koju jõudes avasin ma teise asjana külmkapi (esimeseks oli muidugi välisuks) ning avastasin oma üllatuseks, et see oli peaaegu tühi. See oli imelik, sest ma võiksin vanduda, et hommikul see veel sellises seisus ei olnud ja ilmselgelt ei söö ma hommikuti nii palju. Kuigi ma olen hommikuti nagu zombie, nii et ma väga ei imestaks, kui ma seda täis külmkappi omale lihtsalt ette kujutasin. Igatahes, kindel oli see, et homme pidin ma jälle poodi minema. Jätsin selle teema sinnapaika, võtsin külmikust paki mahla ja kõndisin elutuppa, et teleka ette magama jääda.

Ma olin poole ''Käsnakalle'' osa peal, kui telekas mustaks läks. Tõusin püsti, et vaadata, milles asi on, kuid siis kustusid ka kõik lambid. Mida värki? Väljas ei olnud isegi mingit tormi ja ma olen üsna kindel, et mingid elektrikaablid siin majas küll nii vanad ei saa olla, et nad niimoodi läbi läheks. Aga noh, tasub kontrollida. Tõusin püsti, et elektrikilpi vaadata, kui mulle meenus, et see oli lukus ja mul ei olnud õrna aimugi, kus võti olla võiks. Tore. Mida ma nüüd teen? Ilmselt peaksin ma mingisse elektrifirmasse helistama, et nad asja kontrollima tuleksid. Täpselt, just sed ma teengi. Kobasin taskuid, et sealt oma telefon võtta, kuid need olid tühjad. Olin kindel, et panin selle omale taskusse, kui ma koolist tulles autosse istusin. Ilmselt ma siiski ei teinud seda. Äkki jätsin ma selle siiski autosse? Kõndisin taas välisukse juurde, et võtta oma jakk, saapad ning autovõtmed. Avasin ukse ning astusin õue, tegin lahti ka oma autoukse ning istusin sisse. Vaatasin ka autos igale poole ning käperdasin läbi kõik kohad, kuni selle lõpuks istme alt leidsin, kuidas see sinna sai? Vähemalt leidsin selle nüüd üles.

Sulgesin ukse, valmistudes tuppa astuma, kui midagi mu tähelepanu püüdis. Keegi liigutas puude vahel, pöörasin oma pilgu liikumise suunas, kuid ei märganud kedagi. Ilmselt oli see lihtsalt mõni metsloom, metsa ääres elades tuleb nendega kohtumisi aeg-ajalt ette. Pöörasin end tagasi maja poole, seekord trepist üles astudes ja majja sisenedes. Lukustasin ka ukse, et oma urvalisuses veenduda, kuigi ma ei ole päris kindel, miks ma selles üldse kahtlesin.

Kõndisin mööda koridori ning üles repist, mis juhatas teed minu magamistuppa. Vajusin voodile pikali, olles ise veel täies riietuses.

Midagi tundus väga teistmoodi, võib-olla isegi valesti. Aga mis? Kui mu ema praegu siin oleks, üleks ta mulle ilmsel, et mul on elav kujutlusvõime, mis võiki põhjuseks olla. Jah, ilmselt selles ongi asi, äkki hakkan ma lihtsalt sellest üksinda metas elamisest lolliks minema. Võib-olla peaksin ma omale koera võtma, või midagi. See isegi ei pruugi nii halb mõte olla, kuid igatahes ei kavatse ma seda praegu teha.

Tundsin kuidas uni minu üle võimust võtab ning ma ei jõudnud enam isegi oma riideid vahetada. Suva, seda jõuab homme ka teha, mu silmad sulgusid, kui ma oma voodi pehmeid linu nautisin. (See kõlas veidralt, ärge pange tähele.)

Millegipärast oli mu unenägu täis hunte ja lõputuid metsi. Mulle korraks isegi tundus, et ma olin isegi üks huntidest, aga noh, ma näen ju und.

--------------------------

Hei! See on siis mu teine katse Libahundi kirjuamisel. Wattpadist leiate ka jutu algse ja lõpetamata versiooni, kuid ilmsel ma sellega enam edasi ei tegele.

Ma loodan, et teile meeldib see peatükk loo alguseks rohkem, kui vana versiooni oma. Andke mulle siis ikka tagasisidet ka.

Ning ma tänan, et te libahunti unarusse ei ole jätnud.

-TheDarkAngel1234