"Hommik kutid"
Ütles Gert ning ta läks minust nii mööda, et pani oma käe mu alaseljale.
"Jah"
Ütles Artjom ning läks ära. Kuhu. Seda ma ei tea.
"Mia. Sa peaksid talle järgi minema"
Ütles Mark ning vaatasin talle otsa ja noogutasin.
Ning ma läksingi siis õue. Seal teda polnud ning jalutasin randa ja seal ta oligi.
"Artjom"
Ütlesin kui nägin kutti, kellel oli pea kätel.
"Anna andeks"
Ütlesin
"Mille eest? Sinu elu. Ise otsustad kellega kepid, kellega mitte"
Ütles kutt
"Aga Artjom. Ma armastan sind"
Ütlesin ja võtsin ta käest kinni kui ta hakkas püsti tõusma ning kutt istus tagasi.
"See on siis armastus, kui sa kepid minu enda sõbraga?"
Ütles ta. Tema häälest oli kuulda et ta on kohe murdumas.
"Ma ei tea mida ma tegin. Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ma tahtsin seda nii järsku, aga sind ma enam segama ei tahtnud tulla"
Ütlesin kutile pisarad silmas.
"Mimd segada?"
Ütles kutt turtsatades.
"Ma oleks võinud kasvõi ilusat ja ägedat und näha, aga sina poleks mind kunagi seganud. Ma olin üleval. Terve see aeg, kui te keppisite. Kuulsin kõike"
Ütles ta veel
"Anna mulle andeks Artjom. Ma palun sind"
Ütlesin
"Ei"
Ütles ta mulle kohe.
"Sellisel juhul ma lähen uputan ennast sinna kohe ära"
Näitasin näpuga mere poole.
"Aga mine uputa. Sa ei suuda seda. Ma tunnen sind piisavalt"
Ütles mees ja tõusis püsti ja kõndis minema... Mina jäin sinna üksinda. Ma hakkasin kohutavalt nutma. Miks ma pidin seda talle tegema... Ma tõusin siis püsti ja võtsin jalast oma jalanõud, mis olin kiirustades pannud jalga kui Artjomile järgi tulin ja nätsin need liivale vee äärde maha. Sinna jätsin ka oma telefoni, ma saatsin ka Artjomile sõnumi :
"Hei Artjom...
Ma kahesten väga mida tegin. Sina mulle ei andesta, aga sina oled minu elu,minu süda, minu taevas, minu tähed, minu õhk, minu päike, minu kõik mis olla saab....Aga see kõik on nüüd kadunud, seega kaon ka mina. Igaveseks. Anna minu vanematele ja õele ja vennale musi minu poolt...HÜVASTI!!!
MIA"
Ma lugesin kõik pisarad silmas läbi ja saatsin selle lõpuks ära. Panin oma telefoni jalanõude peale ja hakkasin vette kõndima. Siis tuli mul meelde et mul oli Gerdi särk seljas. Võtsin selle seljast ja rebisin nii tugevalt katki kui suutsin. Ja siis kõndisin tagasi vette. See oli veita külm. Aga see ongi parem. Ma kõndisin ja kõndisin kui lõpuks olin sügaval mu käes oli mitu suurt kivi, mille tassimime läks mul aina raskemaks. Lõpuks oli mul vesi üle pea ning siis läks mul silme eest mustaks...
Artjomi pov.
Ma olin tund aega tagasi saanud Mialt sõnumi. Ma arvan, et ta lihtsalt ootab, et ma sinna läheksin ja talle andestaks, aga seda ei juhtu kunagi....
...
Kell oli juba õhtul kell 12. Õues oli suht pime. Ma olin terve päev oma toas olnud. Ma läksin siis alla vaatama, mida kutid teevad. Kindlasti on ka Mia tagasi. Keda ma kindlasti väldin ja ka Gerti.
"You Kutid"
Ütlesin
"You"
Ütlesid nad vastu.
Ma vaatasin siis ringi ja Miat polnud.
"Ja kus Mia on siis?"
Küsisin.
"Ta pole siin. Me arvasime et ta on koos sinuga üleval"
Ütles Mark.
"Ei. Ta pole minuga"
Ütlesin
"No ju siis pole ta siin majas. Me arvasime, et tulite hommikul koos tagasi"
Ütles Gert.
"Ei. Ei tulnud"
Ütlesin. Nüüd tundus see juba kahtlane. Kõik tema asjad olid ju siin. Ma jooksin enda tuppa vältides teiste küsimusi ja hõikeid ning võtsin telefoni ja valisin Mia numbri. See kutsus, aga keegi ei vastanud. Helistasin nimodi mingi tund aega.
...
Kell oli juba pool 2 öösel ja helistasin Miale uuesti. Aga ikka vastu ei võtnud. Ta ei saanud ju kuskile pesu ja särgi väel mis tal heal juhul üle perse ulatus minna ka... Mu süda aimas halba. Ning ma läksin randa.
"MIA"
karjusin ma
"MIAAAAA. KUS SA OLED"
Karjusin veel kõvemini
"MIAAA. C'MON. LÕPETA SEE PEITUSE MÄNGIMINE. ÕUES ON JUBA JAHE. TULE KOJU"
Karjusin
"MIAAAA"
Karjusin edasi kuni lõpuks võtsin telefoni ja helistasin talle. Ma kuulsin helinat. Ja nägin ka, kus see oli. See oli maas. Liiva peal. Seal oli ka tema jalanõud mis tal hommikul jalas oli, kui ta mulle siia järgi jooksis. Eemal nägin ma ka Gerdi särki, mis oli lõhki rebitud.... ma vaatasin mere poole. Seal polnud midagi ega ka kedagi näha.
"MIAAAAA"
Karjusin täiest kõrist ning langesin maha liivale ja hakkasin nutma...
Hei. Tean, et pole täiega ammu kirjutanud, no mul oli vahel mega tegemist ja vahel polnud mul motivatsiooni ja siis polnid jällegi mõtteid. Ma loodan et teile meeldib see osa ja vajutage kindlasti seda tähekest nimega VOTE...
ESTÁS LEYENDO
Vahetusõpilane ✔
Romance"Mia. Kas ma saaksin sinuga rääkida?" Küsis õpetaja kui teised olid klassist ära läinud. "No ma kuulan" Naeratasin ma õpetajale. "Vaata meil on tulemas õpilasvahetus. Ja ma mõtlen et meie klassist võiksid sina minna. "Ja kuhu ma läheks?" "Saksamaale...
