Dragon's Curse

Dragon's Curse 2

Ma nägin unes et käisin mingis imelikus koolis. See nägi välja nagu hiigel suur loss, mul oli seal sõpru, kuid siis läks asi segaseks, sealsetel õpilastel olid tiivad, mitte nagu inglite või deemonite diivad vaid nagu.. Draakoni diivad.. need olid suured, lastel olid kas sinised, rohelised, kollased või valged tiivad, ei ühtki teist värvi. Ja siis ma nägin ühte naist, ta ütles mulle: "Tere tulemast, Zoey " 

 Bang, üleval. Mul oli tunne et pean selle unenäo kirja panema, ma pole seda kunagi varem teinud aga kunagi on ikka esimene kord. Heitsin veel korra pilgu peeglisse ja ohkasin. Seega istusin arvuti taha ja lõin Google lahti, otsisin seda kohta kirjelduse järgi ja lõpuks leitsin, see asub Londonis, lugesin selle kohta et seal pidavat kummitama, seal põlevad kogu aeg tuled ja kuuldakse hääli, seda omab naine nimega Katherine Nevergro, uurisin selle naise kohta kõik välja mis sain, otsustasin otsida tema kohta pildi kirjutasin otsingusse tema nime ja... see on see sama naine kes oli minu unenäos. Kobisesin: "Ma hakkan peast segi minema".  Mul oli tunne et pean sinna minema.. lihtsalt pean. Vaatasin ennast veel kord peeglist. Otsisin välja kõik oma raha, kõik viimse sendini. Minu õnneks mulle ei meeldi shoppata seega mul on natuke varusi. Lõin lahti väljuvatte lendude nimekirja ja vaatasin järgmise lennuki mis läheb sellele kohale kõige lähedamal olevase lennujaama. Vaatasin kella, kell oli 12.14, järgmine lend oli kell 16.30, hind 429 eurot. Okei super mul jätkub raha. Nii pakkisin ruttu mõned riided endale seljakotti, võtsin oma päris perekonna pildi, telefoni ja kõik raha mis mul oli. Kott oligi täis. Panin endale pikkade varrukatega, kõrge kaelusega särgi, katsin mõned välja jäävad tatoveeringu kohad peitekreemiga ära jätsin juuksed lahti, panin päikeseprillid ette, nagu tavaline tüdruk. Võttsin ruttu köögist võileiva ja.. Aga siis torkas mulle pähe et ma ei saa oma õde siia jätta ta ei saa siin hakkama, tavaliselt olen mina talle süüa ostnud ja ise raha teeninud. Aga mis temast nüüd saab. Siis ma teadsin mida ma tegema pidin. Ma võtan ta kaasa.  Vaatasin kui palju maksab 6 aastase lapse pilet. 310 eurot, mul pole nii palju, et meile mõlemale pilet saada. Aga ma tean et ei saa teda siia jätta. Mu kasuisa magas. Hiilisin ta tuppa, võttsin ta rahakottist, 200 eurot, üllatav, et tal nii palju sulas oli. Panin rahakotti samasse kohta tagasi. Jooksin oma õe tuppa: "Caroline, me lähme reisile." Tema näole valgus suur naeratus. Võtsin ta koti ja panin mõned ta riided kotti. Ta andis mulle enda väikse kaisukaru ja ütles: "Ma ei jätta Mõmmit maha," naeratasin selle peale ja panin kaisukaru kotti. Õnneks olid tal endal veel lasteaia riided seljas, seega oli ta minekuvalmis. Teatsin, et mu kasuema on koju jõudnud ja on köögis. Ütlesin Caroline'ile: "Ole tasa," ta noogutas. Pidasin hinge kinni, et ta meid ei näeks. Kui lõpuks majast väljas olime läksime bussi peale ja sõitsime Tallinna Lennujaama, jõutsime 2 tundi enne lendu kohale, ostsime piletid ära ja läksime turvakontrollist läbi, siis istusime, meie värava ees maha. Naeratasin veel kord, Caroline'ile. Siis võtsin oma telefoni ja saatsin, Abile sõnumi et me lahkume. Nii kahju oli lihtsalt oma parim sõber maha jätta ja lihtsalt minema minna. Kuid ma tean, et pean sinna lossi minema ja ma ei suuda oma kasuvanemate seas enam elada. Rääkiseime õega terve 1 tund ja siis hakati meid juba lennuki peale laskma. Istusime lennukis oma kohtadele. Hakkasime õhku tõusma, Caroline kartis, sest ta polnud kunagi varem lennukiga lennanud, kuid paari minuti pärast ta juba magas. Plaanisin temaga ühineda.

Nägin unes seda sama naist kes rääkis: " Tegid õige otsuse, Zoey, su koht on siin" tema selja taga lõid äkitselt lahti suured valged tiivad ja...

"Maandume 10 minuti pärast. No see käis küll kiiresti. Mu õde oli juba üleval ja mängis oma mõmmiga. "Hommik," ütles ta mulle. Naeratasin ja küsisin: "Kaua sa juba üleval oled olnud?" "Hmm, umbes 30 minutit." Jätkasin küsitlust: " Mis sa tegid nii kaua siis?"
"No, ma mängisin mõmmiga"
"Terve aja?"
"Jah, ter.."
"Palun kinnitage turvavööd," panin Caroline'il turvavöö peale. Juba hetke pärast maandusimegi. Kui lennujaamast välja saime, võtsime takso ja sõitsime lossi juurde.

See loss oli nii hiigel suur. Seisime lossi ees oma 5 minutist ja lihtsalt vaatasime seda, lõppuks mu õde ütles: "Mulle ei meeldi see koht." Ma lihtsalt naeratasin talle, sest ma ei teadnud ise ka täpselt kas mulle meeldib. Läksime sisse, Caroline pigistas mu kätt nii kõvasti, et mul hakkas valus. Tegime ukse lahti ja piilusime sisse. Kedagi ei olnud. Läksime sisse ja kõndisime ringi. Seejärel ühe nurga pealt ilmus välja üks naine, ta vaatas mind ja siis ta naeratas ja ütles: "Tere, Zoey, me ootasime sind."