Dragon's Curse

Dragon's Curse 3

"Ee,tere?" Mu silmad läksid suureks, ma sain aru et see on see sama naine, kellest ma nägemusi näinud olen. Siis ta küsis: "Aga kes see siin on"? Hakkasin vastama:"See on mi..." "Tead lähme parem minu kabinetti".  Järgnesime talle. Ta juhatas meid  ühte väiksesse ruumi, siis osutas ta tugitoolile, ilmselgelt pakkus ta mulle istet. Istusin maha. Caroline istus mulle põlve peale. "Nii palun jätka" lausus naine. " See on minu väike õde Caroline, me jooksime kodust siia sest ma hakkasin seda kohta unes nägema ja mul oli tunne et pean siia tulema ja tema on siin selle pärast et ma ei saanud teda Eestisse jätta sest ta ei saaks seal üksi hakkama kuna meie kasuvanemad ei ole just kõige hoolitsevamamad". Seletasin siis. " Räägi oma kasuvanemate rohkem". Palus ta. " Noh tavaliselt me pean mina tööd tegema et meile süüa osta ja ta lausa kardab neid. Ma ei oleks saanud teda sinna jätta." Seletasin. "Hmm, see muudab asja. Muheles ta. "Mis koht see selline on"? Küsisin. "Et sa sellest aru saaks pead sa ka minevikku teadma" lausus ta. Kergkitasin  kulmu. "Kunagi ammu, oli tunne 1 tüdruk nimega Elisabeth, ta tundis end teistest erinevana, ta tahtis võimu. Ta läks nõia juurde, palus talt jõudu ja võimu. Nõid oli nõus kuid ta pidi talle vastutasuks andma armastuse, see tähendab seda et ta ei saa kedagi kunagi armastada, tüdruk oli nõus. Talle kasvasid tiivad suured mustad tiivad. Nõid lausus et tal on nüüd võim üle tule. Tüdruk põletas maha mitmed külad. Kuid talle sündisid 3  poega kaneil olid tiivad ühel sinised, ühel kollased ja ühel rohelised tiivad iga üks neist sai valitseda elementi vastavalt värvusele lisaks tule elementi.  Niimoodi  kantakse seda needust edasi põlvest põlve." Mul vajus suu lahti. "Ja ma arvan et sina oled ka üks nende lastest." Lõpetas ta viimaks.  Ma ei olnud üldse üllatunud, ma oleks seda nagu terve elu teadnud. "Ma kasutasin selle kooli draakonlastele. "Aga miks mul siis tiibu ei ole?" Küsisin. "Sa saad tiivad siis kui sa oled valmis need saama, tiivad avanevad kui sa ütled sõnad Libleness Draco. Sa võid seda aegajalt  proovida." Otsustasin seda kohe teha. "Libleness Draco" ja siis juhtus, ma sädelesin, mu selga valutas jubedalt. Naine võttis mu sülle ja viis suurde saali ja pani maha. Ma ei suutnud mõelda, nii valus oli. Minu ümber kogunes hulk õpilasi naine karjus: "hoidke eemale." Tundsin kuidas ma maapinnast tõusen ja ma ajan käed laiali nagu tahaks kedagi kallistada. Ma hakkan eredamalt sädelema. Tunnen kuidas mu selg lõheneb, tunnen et sealt tuleb midagi välja.  Sädelus  taandub. Langesin aeglaselt põrandale. Kuulsin kuidas lapsed mu ümber ahhetasid. Ma ei suuda aru saada mis just juhtus. Caroline jookseb mind kallistama. Kõik vahivad mind, ma ei saa aru mis juhtus. Siis tunnen et mu selg on raske. "Okei, ma paigutas teid õega tuppa siis." 

Kõndimise toa poole. Kõik vahtisid mind ja sosistasid.  Kui kohale jõudsime oli toas üks tüdruk. "Oi, tere ma tahtsin nii teiega juba kohtuda, sina oled Zoey, onju?" Vaatas ta minu otsa. "Ja sina oled Caroline?" Caroline noogutas. "Jah ja kes sina oled?" Söendsain lõpuks küsida. "Mina olen Cassandra kuid te võite mind kutsuda Casey'ks, ja nagu te arvata võite oleme kõik toakaaslased. Meie toas oli 2 kahekohalist voodist ja  1 ühetoaline, see oli ilmselt mõeldud Caroline'ile. Siis kaks suurt kappi, 2 lauda. Ilma viivitamata paninime oma kotti maha.Caroline jäi Cassandra edasi jutustama, mina tormasin kohe vetsu. Vets  oli päris tavaline, kuid ikkagi ilus. Vaatasin ennast peeglist, ma ei uskunud seda mida ma näen, see ei ole lihtsalt võimalik. Mu selja peal lehvisid 2 suurt tiiba, täiesti süsimustad, mu silmad olid muutunud valgeks, kas see silmavärv siis ei kõlvanud?  Mu tätoveering, selja peal, oli suuremaks läinud, sinna oli veel leegid juurde tekkinud, võin need vähemalt meenutavad leeke. Mu nahk oli täiesti veatu, mitte ühtegi sünnimärki, ega mitte midagi lihtsalt valge nahk. Ma ei taibanud kuni siiani et olin ukse lahti jätnud, ning sealt ukse vahelt jõllitas mulle vastu Cassandra nägu. Ta naeratas ja läks minema: Taipasin et mu päikeseprillid olid ära kukkunud. Kas see koht on ültse kool? Kasme siit välja ka saame minna? Cassandra tuli jälle ukse peale ja ütles: "Soovitan sul oma vormi selga panna, varsti saab süüa" "Vormi?" Kergitasin kulmu. Ta viipas mulle. Ühe laua peal, mis oli ilmselt minu oma, oli kokku volditud vorm, see meenutas natukene Sigatüüka vorme. "Kas ma pean seda kogu aeg kandma?" Küsisin. "Jah, sa pead seda kandma väljaspool tüdrukute maja. Noogutasin. " Kuid hea on see et sa võid siia lisada igasuguseid enda esemeid, märke jne."

Kui olin lõpuks selle vormi endale selga ajanud, jooksime söökla juurde, sest olime juba niigi hiljaks jäämas. Ma kartsin sööklasse minekut, ma kartsin et me peame sööma mingit imeliku toitu. Kuid minu õnneks oli see täiesti tavaline. Kõik vahtisid mind, minu silmajäri olin ainus kellel olid tiivad.  Võtsime oma kartulid ja salati ja läksime ühte lauda istuma, Casey juhatas mu ühte lauda istuma, seal istusid juba mõned inimesed, nad hõikasid juba kaugelt: "Hei, Casey". Istusime maha. "Nii, Zoey. See on Sincily" osutades ühele tumeda nahaga tüdrukule. Ta noogutas naeratusega.  "See on Carius" Osutades ühele heleda nahalisele, blondi peaga poisile. "Hei" ütles ta naeratusega. "See on Elisabeth" Osutas ta ühele blondile tüdrukule. Tüdruk naeratas. "Kõik, see on Zoey" Naeratasin ja laperdasin kogematta tiibadega." ja see siin on tema väike õde" ütles Casey viimaks. Ja siis asusime kõik oma eine kallale. Siis küsis Carius vahele: "Niisiis, mis su tiibadega on?" "Hei, lase ta 5 minutit olla nüüd" Silmitses Casey teda. "Ei, see on okei, kõik naguinii vahivad mind" Ütlesin siis ja naeratasin tobedalt. Casey, kergitas kulmu. "Asi on selles et ma ise ka ei tea mis nendega on, kas see on siis tõesti nii ebatavaline?" Küsisin. " Kas sa teed nalja? Sa oled ainus Draamonilaps terves maailmas kes sai endale kohe esimesel päeval tiivad." Ütles Sincily. " Okei, teeme siis niimodi, et me tuleme kõik õhtul järve äärde." Ütles Casey ohates. Kõik noogutasid. Ma ei öelnud midagi, sest tuntsin et mul ei ole sõnaõigust. Nad tundusid toredad olevad, ma tahaks siin vähemalt mõned sõbrad saada sest, ilma sõpratetta on minu elu 0. Siis ilmus see sama naine, mis ta nimi oligi, Katherine ja ütles: "Nii, siin on sinu tunniplaan, tunnid algavad kell 6. Ma loodan et su uued sõbrad seletavad sulle need ainetunnid lahti, meil on natukene teistsugused ainetunnid kui tavalistel inimestel."

Lõpuks oli õhtu, ootasime Casey'ga väljas selle järve kaldal, lõpuks ilmusid välja ka teised. Ning meid tabas "Hei" 'de laviin. "Nii.." alustas Case. Kuis Elisabeth segas vahele "Sa tead mis siis juhtub kui me muundumist üle ei ela?" "Sa pidid kohe sellest alustama jah?" sekkus Carius vahele. " Ei" vastasin selge hääega. " Kui me muutumist üle ei ela, me muutume lendavateks skelettideks kes tahavad inimesi hävitada, seega koolil ei jää midagi muud üle kui meid tappa, lihtne.