MART HELME X JOHANNES VEIKE

3.

Mart

Pärast tuppa jõudmist asetasin ma Johannese oma diivani peale.

"Ma valmistan sulle midagi head paremat hamba alla, sobib?"

(Johannes noogutas)

Hakkasin siis arutama iseendiga, mida küll valmistada? Mida küll....

Ahhaa! Käes!

Tuli järsku mulle meelde, et pool tema Suguorganist, mille otsast hammustasin, oli mul ikka veel ju tagataskus.

Praen selle ära ja tükeldan peeneteks viiludeks.

"Kas soovid midagi ikka vedelat ka sinna kõrvale?" pärisin ma.

"Ikka jah" vastas Johannes mulle.

Eks ma siis võtsin pokaali kuhu valasin tsipake veini.

Viisin oma enda valmistatud toidu koos veiniga oma armukesele elutoa laua peale.

Johannes

Olen ikka veel üsna masenduses, sest mul on vaid pool mu peenisest, kuid vähemalt saan ma oma kallimaga aega veeta. Kvaliteetaega.

Olen elevil tema valmistatud roa tõttu. Ma pole ealeski tema tehtud toitu veel maitsta saanud, kuid lõhnast on juba aru saada et see on võrratu.

Samuti pole ma tavaliselt veini tüüpi, aga tema jaoks teeksin ma ükskõik mida, jooksin ükskõik mida.

Ta asetab selle roa mulle ette.

Näeb võrratu välja.

"Lase hea maitsta" kõlab ta suust. Kuldsed sõnad ma ütlen!

Asun siis õgima. Suus sulav liha, võtan vahetevahel ka lonksu veini.

"Aga mis see ka on?" pärin siis Mardilt

"Eks ma seletan sulle pärast selle lõpetamist" vastas mulle Mart

(ma noogutasin)

Mart

Nii huvitav oli vaadata teda, teda ennast söömas. Minu väike kanniball, mõtlen ma endamisi.

Valmistasin ka video sellest, kuidas ma seda rooga tegin ja mis selle koostisosad on.

Eks ta siis näeb.

Johannes

Lõpetasin söömise ja andsin sellest Mardile, kes mu kõrval televiisorit vaadates istus märku.

"Tubli poiss" ütles ta mulle, tõustes püsti, et nõud ära viia kraanikaussi.

Ma su lasin sisemas. Ta kutsus mind tubliks poisiks?! Hot. Hot. Hot.

Nüüd istus Mart, aga tagasi mu kõrvale, tõmmates mind endale sülle istuma.

"Oled valmis videot vaatama? Ma tegin selle, et näeksid kuidas oli roog valminud."

"Jah Mu arm Mardikas." Laususin.

Alustame siis video vaatamist, kuni mõistsin.....

Oi, ei....

Jätkub...