Fata Morgana

6. Kabelidisko

*Peatükis on kasutatud Risto Rebase kirjutatud sõnu laulust„Tumedad linnud"

Happe Põrgusse saatmisest oli möödunud omajagu aega. Kaitseingli staatusesse ülendatud ja sealt
peagi vallandatud deemon pani kitarri kõrvale ning jäi mõtlikult poolkustunud lõket silmitsema.
Enamus laagrirahvast oli juba ära väsinud ja unne suikunud. Tühjad pudelid ja purgid vedelesid
muruplatsi ümber. Öiste loodushäälte taustal oli kosta norskamist ja tule nõrka praksumist, kui Hape
mõne oksa lõkkesse viskas. Peale tema olid suutnud ärkvele jääda veel kaks kanget: oinasarvedega hirmutis Saast ja endine lossivaim Mardus. Saast kulistas alla viimase lonksu pudelist, mille sildil
mustasid hoiatavalt pealuu ja säärekondid ning röhitses häälekalt.
„Kuule sina, Hape!" möirgas ta. „Jutusta meile üks lugu."
„Räägi meile..." Mardus viipas maniküüritud käega elegantselt, justkui esitleks kuningale aukülalist
kaugelt maalt,"...armastusest."
Hape oli vahepeal hakanud uuesti kitarri sõrmitsema, tuues kuuldavale tuttavaid viisikatkeid, kuid
sõna „armastus" kuuldes välgatas tema silmades rohekas helk. Kahvatu ja justkui kauaks nurka
tolmuma unustatud kõhetu olend köhatas hääle puhtaks, tõmbas sõrmedega üle kitarrikeelte ning
alustas jutustamist, ilmestades iga jutus tehtud pausi lühikese helikatkega.

„Armastust olen ma tundnud ainult korra. Olen küll pidanud valvama kaunite neidude voodijalutsis,
oodates nende viimaseid hingetõmbeid ja võimalust lahkunu vaimukeha üle piiri juhatada, et pärast
viivuna kestnud koosviibimist jälle hüvasti jätta ja uut ülesannet täitma rutata, kuid..." Ingel
langetas pea ja tõi kuuldavale minoorse kõlaga noodi, „...kuid see polnud siiski armastus. Mitte selline, nagu siis, kui sain ülesande valvata Tibi igal tema sammul ja hoolitseda selle eest, et temaga midagi ei juhtuks. Ma kukkusin lootusetult läbi."
Marduse näole valgus lai naeratus. „Kas sinu Tibil oli ka päris nimi?" küsis ta. „Kas sa viisid temale surnuaiast korjatud musti roose, mis olid kaetud sinu veretilkadega nagu värskete kastepiiskadega?"

Mõni keevalisem tüüp oleks Marduse astraalhambad kenasti sügavale kurku löönud, aga Hape polnud selline. Ta muigas mõrult ning raputas pead.
„Ei, ma ei viinud temale musti roose. Tal oli neid juba niigi liiga palju. Ja tema nime pole sul tarvis teada. Tibile meeldis kuivatada purpurpunaste ja mustade õitega lilli, kirjutada surmahõngulisi luuletusi armastusest, ohverdustest ja enesetappudest, kutsuda vaime välja ja korraldada kabelis pidusid."
„Aga mis siis juhtus?" muutus Saast, kellele romantilised lood tavaliselt ei meeldinud, äkki uudishimulikuks. Kui Hape midagi jutustas, pidi see lugu olema kurb ja jube. Muidu poleks ta üldse rääkima hakanudki.
Hape sõrmitses otsivalt kitarrikeeli, kuni leidis sobivad noodid ning mängides laulu aeglast introt hakkas ta jutustama:
„On üks maja, kohe surnuaia kõrval. Selles elasin kunagi mina. Kui mind Põrgusse deemoniks saadeti, jäi maja mõneks ajaks tühjaks.
Mõni kuu tagasi kolis sinna elama Tibi. Ma ei teagi, kustkohast ta tuli. Ühel hetkel ta lihtsalt oli seal. See neiu ei tulnud üksi. Tibi lootis kopitava ja igalt poolt lagunevasse hurtsiku koos oma
peigmehe Retsiga korda teha, et alustada seal ilusat ja harmoonilist kooselu.
Ta oli ilus, kandis alati seljas süsimusti riideid, ka kõrvetavas kuumuses, ja ta oli kihlatud. Mäletan, et soovisin mõttes korduvalt, et Rets öiselt joomingult tulles lahtisesse hauda kukuks ning oma kaela murraks. Mingis mõttes mu soov täituski, aga ma ei tapnud teda, ausõna."
„Ausõna aukudega," pomises Mardus laialt irvitades ja viipas käega: „Räägi edasi."
„Ühel õhtul," jätkas Hape jutustamist, „oli neil tüli. See juhtus siis, kui minust oli äsja saanud kaitseingel ning ma olen täiesti kindel, et see oli Saatana haiglane huumorimeel, kui ta just minu
Tibi valvama määras. Igatahes eksisteerisin ma kusagil seal, püüdes mitte jääda neile jalgu, kuigi
olin nähtamatu ja nad oleksid võinud minust lihtsalt läbi astuda. Tüli keskmes olemine tundus mulle kuidagi vastumeelsena, aga samas ei lasknud uudishimu mul lahkuda. Tahtsin näha, mis edasi saab.
Pealegi oleks olnud minu kohus Tibi kaitsta, kui Rets tahtnuks talle viga teha..."
„Jah, me kõik saime juba aru," segas Saast vahele. „Mis siis ikkagi juhtus?"
„Tibi tahtis vaime välja kutsuma hakata," vastas Hape. „Ta oli pööningult leidnud vana hiirtel puretud kaantega loitsuraamatu ja hakkas ennast kohe nõiaks pidama. Rets polnud sellega üldse nõus.
„Ma olen teinud kõik sinu soovide järgi," ütles Rets. „Võtsin sulle kassi, lubasin sul osta neid imevidinaid, mida sul olevat vaja kurat teab mille jaoks, tirisin su neetud sentimentaalse väärtusega riidekapi siia kolides kaasa ja viskasin klaveri välja, et saaksid oma uue vaiba elutoa põrandale laotada, ning nüüd tahad sa hakata mingeid vaime välja kutsuma? Üle minu laiba!"
„Sobib," kehitas Tibi õlgu. Ta keeras äsja etteheidetud uue vaiba hoolikalt rulli, võttis taskust valge kriidijupi ning hakkas põrandale demonstratiivselt pentagrammi joonistama. Rets jälgis neiu tegevust, kuid ei liikunud kuskile. Ta oleks justkui oodanud, et Tibi siiski ümber mõtleks.
Pentagramm valmis, asetas Tibi selle nurkadesse küünlad, uuris midagi loitsuraamatust, mühatas midagi ja lõikas siis seletamatul kombel elutuppa sattunud kööginoaga Retsi sõrme sügava haava.
Rets hakkas muidugi karjuma nagu plika ja hüppas Tibist meetrijagu kaugemale. Ometi jõudis mõni
veretilk kriidijoonisele langeda. Ta sõimas, ropendas, nimetas Tibi peast segaseks ja küsis, mille jaoks seda verd vaja oli.
„Ohverduseks," vastas Tibi. „Ma ei saanud ometi enda verd anda! Sa ju tead, et ma kardan valu."
Rets vandus omaette, kiskus tanksaapaid kiiresti jalga, jättes nöörid lahtiselt järgi lohisema, viskas tagi õlgadele ja põgenes pika patsi lehvides jahedasse sügisöösse. Tibi ei muretsenud tema mineku pärast, sest Rets tuli alati hommikuks tagasi. Vahel küll roomates ja läbipekstuna, aga seda juhtus õnneks harva. Ta tegutses edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Tibi süütas küünlad, luges väga tugeva aktsendiga ette ladinakeelse loitsu ning jäi ootama.
Mitte kedagi ei tulnud.
Ometi paistis taevas täiskuu, kalender näitas neljapäeva ja loits pidanuks ka õige olema. Surnuaia vahetus läheduses võinuks mõni eksinud hing kas või kogemata läbi astuda.