Oli aeg. Äratuskell tuletas seda kurblikku tõsiasja ajusid peenestava helinaga järjekindlalt meelde.
Hape hõõrus silmi ja haigutas. Kortsus linad olid higist rõsked ja avatud aknast ei tulnud värsket õhku. Vaikselt hiilides hakkasid teadvusesse kerkima kummalised pildid nähtud unenäost, mis tundus nii tõelisena, et Hape ennast hetkega ärkvele ehmatas.
Ta oli näinud Pauli. Elusana. Oma majas!
Hape tõmbas ajateenija kiirusega riided selga ning jooksis alumisele korrusele. Diivan oli tühi.
Igaks juhuks piilus Hape selja taha. Tühjus. Hauakaevaja ohkas kergendatult. Küllap olid unenäod
põhjustatud teadmisest, et ta täna oma kolleegi mulda sängitama peab. Süütundest, et tema jäi ellu, kuigi oli ennast tappa püüdnud, ja Paul ei jäänud, kuigi ta ei tahtnud surra.
Magamatusel põhjustatud peavalu peletamiseks oli tarvis kanget kohvi ja veel kangemat sigaretti.
Lämmatav köhahoog tuletas meelde, et sigaretid polnud sugugi tema jaoks mõeldud, aga sõltuvus sundis mõistuse kiiresti vaikima. Hape lülitas maki sisse ja keeras volüümi põhja, et muusikat oleks kööki kuulda.
„On talvehommik, aeg kohvitassi taga uueks sündida!" röökis ansambel Ultramelanhool ning jätkas vaikse meloodilise vilistamisega. Nii värskendav oli kuulata kolmekümnekraadises kuumuses laulu lumest ja talvest.
Oma suureks üllatuseks avastas Hape köögilaualt aurava kohvikruusi. Ultramelanhooli meloodiat edasi vilistades seisis Paul köögikapi juures, seljaga Happe poole, ja tegi võileibu. Hape tundis, kuidas tal sees kõik kokku tõmbus ja kõhtu tekkis ebameeldiv jahedus. Öösel oli olnud kõik teistmoodi. Ta polnud siis piisavalt ärkvel, et selgelt mõelda. Kuid praegu pidi ta minema matustele ja lahkunu seisis siinsamas ning tegi talle süüa, et Hape pika tseremoonia ajal ikka kenasti vastu peaks!
„Tee kiiresti, me peame varsti minema," sõnas Paul.
„Meie?" küsis Hape toitu ettevaatlikult vastu võttes. Mingit isu tal küll enam polnud. Elava laiba tehtud võileivad tundusid kuidagi... laibalikud. Nagu ta oleks vorstiviilude asemel oma sõrmi saia peale viilutanud. Hape pööras vastikustundega pea kõrvale ja rüüpas tassist kuuma kohvi. Õnneks
maitses jook endiselt kohvi moodi.
"Aga muidugi, ma ei taha ju ometi iseenda matustest ilma jääda," vastas Paul.
Hommikuvalguses nägi tema vigastatud näopool veelgi jubedam välja. Terveks jäänud nahk oli kahvatu ja halli varjundiga, nagu laipadel ikka. Seljas kandis ta lumivalget T-särki ja sama värvi teksapükse. Teistsuguseid riideid tema garderoobis vist ei leidunudki. Sellisena äratanuks ta matustel liigset tähelepanu. Hape viipas käega üles magamistoa poole.
„Mine otsi endale midagi sobilikumat selga. Praegu oled sa liiga... äratuntav."
Paul vaatas ennast arusaamatu pilguga, kuid kehitas õlgu ja tegi, nagu kästud.
Tagasi tuli ta sootuks teistsugusena, nii et isegi Hape poleks teda ära tundnud, kui Paul oleks talle juhuslikult tänaval vastu jalutanud. Kadunuke oli nüüd üleni musta riietatud, peas silmini tõmmatud kapuuts. Muljet rikkus mantli seljale hõbedaste tähtedega maalitud kiri „MADE IN HELL!" ja
natuke vildakas tagurpidi viisnurk selle all, kuid Happel polnud enam aega millegi parema asemele otsimiseks. Matuse alguseni olid jäänud loetud minutid.
***
Ärasaatmisel viibis neli inimest: Hape, Paul ise, kirikuõpetaja ja hauakaevaja Vasja, kes oli päevad segi ajanud ning Happe suureks kergenduseks tööle ilmunud. Pauli leske ja lastekarja seletamatul põhjusel matustel ei viibinud.
Seekord pidi Vasja kaevama väikese augu, sest neil tuli matta urni jumal teab kelle tuhaga. Silt urni peal tõotas, et maetakse just Pauli ja mitte kedagi teist. Erinevalt viimasel ajal trendiks muutunud niinimetatud moodsatest matustest ei olnud väikesel urnil ühtegi kaunistust ning selle kuju oli traditsiooniliselt kirstulaadne, mitte lahkunu lemmikmootorratast kujutav või muidu teistsugune.
Kui nüüd asja musta huumoriga võtta, siis ei saanudki hauakaevaja jaoks midagi kirstust sobivamat olla. Moodsate sarkade kohta oli Paul eluajal ikka öelnud, et ussidel on täiesti ükskõik, mida nad närima hakkavad.
Kõik peale kadunukese higistasid nagu sunnitöölised. Happe arvates tulnuks kuumadel suvepäevadel suremine keelustada. Esiteks oli laipade säilitamine kõvasti keerulisem kui tavaliselt ning teiseks pidid matuselised kannatama põrgupiinu. Ainuüksi vaatamine, kuidas kedagi sängitati
sügavale jahedasse mulda, tekitas matuselistes kadedust.
Habetunud kirikuõpetaja viskas hauda kolm peotäit mulda ja luges Meie Isa palvet. Vasja ühines temaga. Paul vaikis ning Hape liigutas huuli, et teiste ees mitte lolliks jääda.
„Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles," hakkas vaimulik lõpuks otsi kokku tõmbama. Hape ohkas salamisi kergendatult.
Nüüd oli matuseliste kord oma peotäied mulda visata. Pauli tegi seda esimesena. Kui kirikuisa vaadata püüdis, kes sedasi kontvõõrana ette trügis, tõmbus ta äkitselt tagasi, nagu oleks ta saatanat
ennast näinud. Üle laiba hallikasvalge näo virvendas lühikeseks hetkeks parastav irve.
Kirikuõpetaja tegi lahtise haua kohal paar formaalset ristimärki ja andis loa haua kinni ajamiseks.
„Aamen," ütles õpetaja, kui Vasja oli kääpa labidaga ilusti siledaks lihvinud, ning sulges lauluraamatu. „Jumal õnnistagu ja olgu teile toeks raskel leinaajal." Kerge polnud temalgi.
Higipiisad veeresid pisikeste läbipaistvate pärlitena üle põsesarnade heledasse habemepuhmasse.
Matuselised lahkusid rõõmsatena, et tülikas üritus lõpuks ühele poole sai. Peielauda ei korraldatud.
ŞİMDİ OKUDUĞUN
Fata Morgana
Korku„Kõik tahavad minna taevasse, kuid keegi ei taha surra." Joe Louis Kõik algas nii: Ühel vihmasel sügisööl ärkas Hape lahkamistoas. Ta polnud üksi - Hapet oli külastama tulnud inimesekujuline ilmutis, keda ta eksikombel jumala ingliks pidas, sest kü...
