Fata Morgana

3. Fata Morgana

Päeval nägi Fata Morgana hoopis teistsugune välja kui õhtuti. Polnud rahvast ega silmipimestavaid
tulukesi, ettekandjad ei kiikunud trapetsitel ning laval ei esitatud verdtarretavaid etendusi. Nad pühkisid roosade lapikestega laudu, just nagu kõik ettekandjad tavalistes söögikohtades, ja kõrtsmik kolistas leti taga pudelitega.

Kroonilise depressiooni ja maohaavade käes kannatav mõõganeelaja kakerdas ümber lava ning sõimas helitehnikut, süüdistades teda kõigis maailma probleemides. Klaverimängija klimberdas päevinäinud pianiino klahvidel, näol õnnis naeratus. Arvatavasti viibis ta oma mõtetes teises maailmas, kus rohelistel aasadel hüplesid ringi väikesed jänkud. Mustkunstnik püüdis leti taga
asuvas kitsukeses köögis põgenema pääsenud tuvi, kes lendas sihitult lambikuplite ja lae all rippuvate pottide-pannide vahel.

Ülejäänud tsirkuserahvas peitus maja tagumistes koridorides, elades seal sugugi mitte vähem põnevat ja kärarikast agulielu.
Baari pisikestest pooleldi avatud akendest voolas sisse lämmatavat kuumust. Ruumi õhutamine pärast hommikuni kestnud läbustamist oli hädavajalik. Konditsioneer käis täisvõimsusel, kuid ei suutnud temperatuuri alla kolmekümne plusskraadi langetada.
Baarman uuris mureliku pilguga
kassatšekke ja kusagilt oli kuulda valju norskamist. Pilk ikka veel paberites, koputas baarimees harjavarrega lakke ja norskamine lakkas.
Paul oli viimased pool tundi üksinda väikese laua taga konutanud ja pasjanssi ladunud. Hape oli ta lihtsalt üle ukse sisse lükanud, seletades oma tegu eksinud laiba Timukale tagastamisega. Paul kergitas küsivalt kulmu. „Kes see veel oli?" päris ta.
„Kes?" küsis baarman hajameelselt. Tema tugev kehaehitus, karm ilme ja hoolitsetud välimus ei lubanud uskuda, et see sama inimene õhtuti letil saltosid viskab, näol klounimaaling ja seljas
kirevad hilbud, kuid nõnda siiski oli. Tundus, et äsja surnuks kuulutatud Pauli tsirkuses nägemine ei
avaldanud talle vähimatki muljet.
„Noh, see," osutas Paul sõrmega lae suunas.
„Aramis? Ta magab. Juba kolmandat kuud," vastas kloun ikka veel paberites sorides. Kui rohkem küsimusi enam ei tulnud, jäi ta hämmeldunult Paulile otsa vahtima.
„Sa ei tahagi teada, kuidas see võimalik  saab olla?"
„Pigem tahan ma teada, kas ta sai nime musketäride või brändi järgi," sõnas Paul kergelt muiates.
Põlenud naha all liikuvad lihased ajasid isegi kõike näinud kõrtsmikule vastikusvärinad peale.
„Brändi," vastas ta hetkegi mõtlemata. „See on ainus jook, millega teda üles äratada saab."
Pauli silmis läigatas kelmikas helk. Ta oli küllalt näinud, kuidas alkohol inimesi peaaegu silmapilkselt uinutab, aga imelist ärkamist kolmekuisest unest polnud ta veel varem näinud. Tundus,
et lõpuks ometi oli saabunud hea võimalus igavuse peletamiseks. Paul tõusis püsti ja kõndis leti juurde.
„Kuule..." Mees kissitas silmi, et baarmani nimesilti lugeda. Lühinägelikkusest hoolimata keeldus ta
prille kandmast, sest need oleksid rikkunud tema head välimust.
„...Kloun, sul suitsu on?"
Kõnetatu pööras selja ja viipas laia sigaretiriiuli poole. „Millist tahad?"
Täpselt samal hetkel haaras Paul välkkiire liigutusega leti tagant pudeli eelpool mainitud konjakiga ja
vastas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud:
„Ega mulle polegi vaja. Hape tahtis teada, kas sul punast Marlboro't on, tal sai just otsa. Aga..."
Paul ringutas ja pöördus minekule, „...eks ma siis ütlen talle edasi, et on küll."
Kloun mühatas midagi arusaamatut ja hakkas põrandakaltsule sarnaneva määrdunud lapiga letti veel mustemaks hõõruma.

***

Krematooriumis valitses haudvaikus. Surnud olid kindlalt lukustatud oma kambritesse ning ahi oli maha jahtunud. Hape kõhkles hetke, enne kui uksekella nupule vajutas. Olles küll lahkunutega harjunud, tekitas see hoone temas ikkagi seletamatuid külmavärinaid.
Seest kostusid kellegi aeglased sammud ja siis hõigati läbi ukse:
„Ahoi, kes nii varajasel tunnil tülitab?"
„Võid kolm korda arvata," vastas Hape. Ukse lukk klõpsatas lahti. Pisut unise näoga surnuvalvur Timukas viipas lahkelt hämara koridori poole ning sõnas ülima viisakusega:
„Palun astu edasi. Mul oligi siin pisut igav. Lahkunud on väga sõnakehvad vestluskaaslased, kui just mõni kooljas kogemata ahju ei satu ja appi karjuma ei hakka."
„Mis sa siin koogutad," nähvas Hape. „Sellel ajal kui sina siin Minecrafti mängid, toimuvad väljas sellised asjad, mida sa unes ka näha ei oskaks."
„Ma ei näe unenägusid," vastas Timukas ikka sama viisakalt ja naeratas. „Ma teen kõik, mis unes
nägemata jääb, ärkveloleku ajal fantaseerimisega tasa. Pealegi ei saa aju puhata, kui näeb unenägusid. Mina tahaks ikka ennast välja puhata, kui..."
Hape rehmas lauset lõpuni kuulamata käega ning marssis rautatud tanksaabaste kolinal ruumi, kus Timukas tööd tegi. Keset lahkamislauda auras tohutusuur kohvitass ja mugava tugitooliga ääristatud lauanurgal seisis avatud kaanega sülearvuti.