Fata Morgana

8. Õudiku päevaraamat: Keha

Kusagilt kaugelt oli kuulda summutatud lohisevaid samme ja metalseid kõlksatusi. Vee solin, taas
lohisevad sammud, vaikne pomin...
Silmalaud olid meeletult rasked, kuid proovisin siiski ripsmete alt välja piiluda. Ere valgus paistis
mulle otse näkku. Oli see haigla? Kas ma olin sattunud haiglasse?
Miski kukkus kolinaga maha ja pominast sai madalahäälne vandumine: „Tasa, sa vana tohlakas!
Koolnutelgi ei lase rahus puhata.“
Siin oli veel keegi? Ja millistest koolnutest oli jutt? Pöörasin pead ja tõin vaevaliselt kuuldavale
nõrga oige. Nii igaks juhuks, et mind koolnute hulka ei arvataks. Sammud tulid kiire sahinaga
lähemale ja vaatevälja ilmus tuttav nägu.
„Hommikust, kaunitar!“ hüüdis nägu poolsosinal. Kas magasid hästi? Kuidas sa ennast tunned?“
Nägu oli minu jaoks võõras, aga ometi mäletasin seda kusagilt. Keskiga reetvad õrnad kortsud,
hallisegused juuksed laubale langemas... Jäise läikega silmad jälgisid mind ülima tähelepanuga.
„Halvasti magasin. Mis juhtus? Miks ma siin olen?“
Mees vaatas mind pisut murelikult ja kogus mõtteid, enne kui vastas: „Sul hakkas eile õhtul lava
peal pisut halb. Sa hakkasid kartma ja minestasid. Pidasin paremaks sul puhata lasta.“ Keegi
niuksus kusagil allpool ja mees kummardus korraks.
„Rahu, Šarik. Varsti. Oota veel pisut.“
„Mis mõttes mul hakkas laval halb? Millisel laval?“ mõtlesin ma ning järsku jooksis pusle kokku:
„Südametu, külmavereline ja sadistlik Timukas!“
Mälupildid tsirkusest ja verdtarretavatest etendustest taastusid aegamööda. See hääl... Sumeda
kõlaga, rahulik ja kergelt hüpnootiline.

„Kas te olete olnud head lapsed?“

„Ei!“ hüüdsin mõttes, kuid püüdsin väliselt rahu säilitada. Põgeneda polnud praegu nagunii
võimalik. Timukas oli siin ja mind ootas ees tuimestuseta lahkamine. Kuulsin skalpelli kõlksatust
vastu hõbedaselt hiilgavat teraskandikut ja tundsin suus vere imalat maitset.
„Mis minust edasi saab?“ julgesin küsida.
„Esialgu puhka,“ soovitas Timukas käega tagasilükkavat liigutust tehes, kuigi ma ei olnud
proovinudki üles tõusta. „Ma tulen varsti tagasi ja siis vaatame, mis sinuga edasi saab.“
Kui uks mehe järel sulgunud oli, tundsin meeletut vajadust ennast kergendama minna. Lükkasin
lina pealt ja ehmusin avanevat vaatepilti nähes nii, et ei jõudnudki tualetini.
Midagi väga olulist oli puudu. See, mida ma nägin, polnud mina. Ei saanud olla.
Mis tunne oleks olla naine? Seda mõtet olin ma mõnikord peas edasi-tagasi kedranud.
Aga nüüd oli see saanud tõeks. Ärkasin üles kellegi teise kehas.
Mina olin neoon-oranžide patsidega assistent, keda rottidele söödeti.
Kõik teie salajased soovid saavad täidetud.
***
Kui keegi minult küsiks, ei oskaks ma vastata, kuidas Timuka opitoast minema pääsesin. Võib-olla
polnud ta uksi lukustanud arvates, et olen ärajooksmiseks liiga nõrk ja segaduses. Igatahes ei olnud
ma seekord alasti. Lisaks mulle peale laotatud linale olin kaasa tõmmanud valge kardina, mis voodi
ees rippudes mulle põgenemise ajal jalgu jäi. Jooksin äraeksinud kummitusena mööda öiseid
inimtühje tänavaid, tundmata külma ja teadmata, kuhu ma välja jõudma oleksin pidanud. Püüdsin
kramplikult meenutada mooduseid, kuidas sai välja logida, kuid ainsa võimalusena meenus
suremine. Arvutimängudes aitas see alati. Aga siin tundus kõik kuidagi liiga tõeline. Nagu ma
oleksingi päriselt elanud ja suremine näis sama hirmutavana kui päris maailmas. Ükski
virtuaalreaalsus ei saanud kesta igavesti. Mingil hetkel peaksin ma ju ometi üles ärkama või peaksid
nemad mul juhtmed lahti ühendama, et asetada nende külge järgmist klienti. Kaua see seanss
kestma pidi? Tunni? Kaks?
Mu mõttelõnga katkestasid mööda kollaste lampidega ääristatud tänavat lähenevad väikesed
kassikõrgused valged elukad. Kõiki loomi vaos hoidvad ohelikud jooksid õblukese kehaehitusega
naisterahva kätte, kelle erkpunane juuksepahmakas tänavalaternate valguses leekidemerena hõõgus.
Loomad urisesid mind nähes ja nende pisikeste, kuid teravate hammastega ääristatud lõugade vahelt.
tilkus rohekat helendavat vahtu, mis sulatavas asfaldisse auke. Samas võis tegemist olla hämarusest
tingitud meelepettega.
„Mis sinuga juhtus?“ küsis elajaid jalutav neiu, näol murega segunenud imestus. Vahtisin teda
klaasistunud pilguga ja püüdsin mõistatada, kas tegemist on sõbra või vaenlasega. Olin ma endale
soovinud punapäist naist? Kui olin, miks ma siis ise naise kehas viibisin?
Terav valu kuklas muutus üle terve keha laiali valguvaks kõrvetavaks ja samal ajal halvavaks
soojuseks. Maa kihutas täiskiirusel mulle näkku ja üks neist valgetest loomadest torkas ilast tilkuva
koonu mu silmade kõrgusele, nii et nägin, kuidas pinnas otse minu nina ees mullitama ja aurama
hakkas. Hetk enne teadvuse välja lülitumist sähvatas mu peast läbi rõõmus lootus, et lõpuks ometi
saab see õudus läbi ja ma ärkan üles.
***
Taas operatsioonilaual lebades olin ma üle terve keha halvatud, kuid kuulsin kõike, mis mu ümber
toimus.
„Oled kindel, et temast saab veel asja?“ küsis naishääl.
„Kindlasti saab,“ rahustas teda meeshääl. „Mul pole veel ükski zombi hulluks läinud. Küllap oli
tegemist ainult ajutise meeltesegadusega. Paar väikest särakat ja homme õhtuks on ta jälle valmis
lavale minema.“
„Kui sa temaga valmis saad, siis palun vaata mu koerad ka üle. Saad aru, varem nende sülg ei
helendanud pimedas,“ ütles naishääl millegagi kolistades. Kuulsin, kuidas midagi rasket laua juurde
veeretati. Kõlas klõpsatus ja ruumi valgus madal elektriline undamine. Kui külmad metallplaadid
mu pead puudutasid ja lihaseid rebestavad tõmblused minust varvasteni läbi kihutasid, nägin
eredate sähvatustena stseene hullust teadlasest, kes surnuid oma tsirkuse tarbeks ellu äratas. Silmade
ees kangastusid vihikulehed lapsekäega joonistatud kriipsujukudest, kellest üks hoidis käes kirvest
ja teine lamas tükkidena laua peal. „TIMUGAS LÕIKKAP NEIUT,“ oli neist ühe juurde kirjutatud.
Neist juttudest sai alguse terve sari, mis lõppes aastaid hiljem looga zombidest ja kabelidiskost.
Hakkasin sisimas hüsteeriliselt naerma. Siin ma siis olen – õudusjuttude sõltlane oma
lemmikmaailmas, asetatuna ohverdaja asemel ohvri rolli. Samal ajal kui mu keha kontrollimatult
siia-sinna viskles, vasardas mu peas üksainus mõte: sellest unenäost ei ärgata üles.

***
Lõpuks ometi lasti mind koju! Minu uueks elupaigaks sai pool-lagunenud puust hurtsik surnuaia
serval. Vähemalt ei olnud siin skalpelle, süstlaid ja Timukat. Kuigi ma oleksin pidanud juba täna
õhtul minema tsirkusesse Timuka etendusele, et lasta ennast vabatahtlikult publiku ergutushüüete
saatel tükkideks lõigata, ei teinud ma seda. Vedelesin täiesti apaatsena voodil ja ootasin, et juhtuks
ime, mis mind sellest maailmast päästaks.
Keegi avas eelnevalt koputamata välisukse. Niutsatasin mõttes ja pugesin kiiresti samasse
riidekappi, mis oli kunagi endasse mahutanud Tibi kihlatu surnukeha. Minust oleks võinud saada
järgmine poodu, kuid see poleks mind enam tapnud. Tõsiasi, et minust oli nüüd saanud surematu,
tundus järsku nii naljakana, et suutsin vaevu pealetükkivat itsitust tagasi hoida. Pehme kõlaga, kuid
põrandalaudu nagisema panevalt rasked sammud tulid üha lähemale ja jäid seisma keset tuba. Nägin
vaimusilmas põrandale joonistatud viisnurka ja selle nurkades kustunud küünlaid. Ta seisis täpselt
seal, kus oli toimunud rituaal. Kas Rets tõusis surnuist üles ja tuli mulle järele?
„Hei, Tibi! Oled sa kodus?“ hüüdis külaline. Vandusin mõttes. See oli ju Timukas. Küllap tahtis ta
mind etendusele viia. Hoidsin hinge kinni ja ootasin. Timukas seisis endiselt keset tuba ja nägin
uksepraost tumehallides sokkides varbaid.
„Mis siis ikka,“ sõnas Timukas ja istus vaibale. Huvitav, kas kriidijäljed on vaiba all endiselt alles?
mõtlesin. Kuulsin, kuidas Timukas omaette midagi pomiseb. Ta luges loitsu.
Tuba täitis külm hingus. Me polnud enam toas, isegi mitte selles majas. Ma istusin endiselt
kägarasse tõmbunult riidekapi põhjas, kuid kapp, mina ja Timukas olime kusagil mujal. Tundsin
ennast koos kapiga õhus hõljuvat ja kellegi kare hääl küsis tüdinult:
„Mis sa jälle tahad?“
„Saatanaga kohtuda,“ vastas Timukas. „On ta kodus?“
„Saatan kolis ära ja palus sulle edasi öelda, et ta leidis endale palju parema koha tööliste
hankimiseks. Sinu zombid olevat tähtaja ületanud ja elusad inimesed kasutud idioodid,“ ütles
häälest ära tegelane. Punakas valgus, mis ennist ukse vahelt kumanud oli, hakkas tuhmuma.
„Pea nüüd hoogu, Saast,“ palus Timukas meeleheitenoodiga hääles. „Kuhu ta siis kolis?“
„Pole sinu asi,“ vastas kõnetatu ja valgus kustus. Timukas vandus omaette ja kõndis esikusse
saapaid jalga panema. Enne lahkumist hüüdis ta elutoa poole: „Tibi, võid nüüd välja tulla! Ma ei vii sind täna tsirkusesse!“
Timuka lubadusest hoolimata viivitasin väljatulekuga, kuni olin päris kindel, et ta on läinud. Igaks
juhuks lukustasin välisukse ja kustutasin kõik tuled. Omaette laulu ümisedes ootasin und, kuni akna
taga hakkas valgeks minema. Laulust, mis mind kummitas, mäletasin ainult kolme sõna:
„...mustade tiibade kanda...“
***
Leidsin ennast seismas steriliseerimisvahendi järgi haisevas haiglakoridoris. Minust ruttasid mööda
tuimade nägude ja väsinud silmadega sanitarid. Uste tagant kostis kriiskeid, nuttu, halinat ja
palvetamisele sarnanevat monotoonset pominat. Kõndisin mööda koridori edasi, kuni jõudsin
puhkeruumini. Sinna olid koondatud need haiged, kes ei lärmanud ega laamendanud. Haiglakitlites,
hommikumantlites ja kodunt kaasa toodud kampsunites kössitavad kogud olid kui muumiad,
ravimeid täis topitud inimkestad. Või hoopiski grotesksed mannekeenid filmivõtete jaoks
kohandatud kulisside vahel. Nad püsisid vaguratena, sest võtsid kindlatel kellaaegadel
topsipõhjadesse jagatud „komme“. Puhketoas viibimist serveeriti preemiana hea käitumise eest, aga
kui palju nad ise sellest aru said?
Üks maailmast lahti ühendatud ajuga tütarlaps istus teistest eemal ning lasi kaaspatsiendil oma
juukseid kammida. Pikad sinkjasmustad kiharad katsid neiu kokkukuivanud õlgu ja ei läikinud
enam. Tema juuksed olid muutunud sama elutuks kui ta ise. Arvasin ennast nägevat peenikesi halle
triipe meelekohtade juurest välja kasvamas. Need muutsid tütarlapse irooniliselt sarnaseks
Frankensteini koletise pruudiga. Teda vaadates sai mulle üha selgemaks, et pidin midagi tegema.
Minu ülesandeks oli ta päästa ja pääseda ise koos temaga.
Suudlesin tütarlast hüvastijätuks laubale, kuid ta ei liigutanud oimugi.
***
Ärkasin. Mul polnud õrna aimugi, kes oli see tüdruk, keda unenäos suudelnud olin. Kogu siinsele
elule eelnenu oli lünklik ja hägune.
Pea valutas meeletult. Tundsin, kuidas aju ei mahu enam kolju sisse ära ja otsib sihikindlalt
pulseerides väljapääsu. Tõusin voodist ja avasin akna.
Üle aknalaua õue kummardudes avanes mulle vaade kolmnurkse tipuga ukseaugule. Otse üle tee
seisis kirik, uks kutsuvalt lahti, justkui oodates mind. Ma polnud kunagi jumalasse uskunud, aga
pärast kõike viimasel ajal läbielatut tundsin, et pean rääkima kellegagi, kes mind erapooletult ja
eelarvamusteta ära kuulaks.
Tundsin, et olen sattunud karistuseks põrgusse. Järelikult pidi kirik andma võimaluse neile, kes tõeliselt kahetsevad. Ma kahetsesin kõiki oma mänge. Kõiki kirjutatud jutte. Olukordi, kus olin
kellelegi muret ja valu põhjustanud. Salamõtteid naise kehas elamisest. Oli see piisav, et lunastada
pilet ülemisele tasandile? Kavatsesin seda vaimuliku käest küsida.
***
Ma poleks uskunudki, et naisena enda riietamine võib olla nii keeruline, kui oled harjunud selga
viskama esimese ettejuhtuva särgi ja jalga tõmbama esimesed ettejuhtuvad teksapüksid. Riidekappi
avades leidsin kireva valiku väga erineva otstarbega hilpe, mis pidid kummalisel moel omavahel
kokku sobima. Valisin pika mõtlemise järel välja asja, mis pidi vist olema pluus, sest sisaldas auku
pea jaoks, kahte käte tarvis ja suurimat ülejäänud keha sissetoppimiseks. Kõiksugu
ebasümmeetrilised võrgud, rihmad, kulinad ja haaknõelad katsid riidetüki pinda mõlemalt poolt, nii
et ma võisin selle pluusi vabalt kogemata tagurpidi selga ajada. Keha alumise poole katsin
harjumuspäraselt pükstega. Mõistus keeldus selga ajamast seelikut või nimetati seda kleidiks? Ei,
kleit pidi vähemalt teoorias katma nii naisterahva ülemist kui alumist otsa, kuigi leidus ka erandeis,
mis kumbagi ülesannet korralikult ei täitnud.
Mina polnud naine, kuigi peegel väitis mulle vastupidist. Olin vastu tahtmist valesse kehasse
topitud mees ning mõtlesin tahtmatult kaastundega kõigi nende kleidis habemike ja ülikonnastatud
neidude peale, kes jutusaadetes oma kurba saatust kurtsid. Siin majapidamises polnud telekat ega
arvutit. Olin kui maailmast ära lõigatud. Mu ainsaks kontaktiks välisilmaga olid tsirkuseasukad ja
vaimulik, kelle juurde minna plaanisin. Kui ta ikka oli seal. Äkki peitis selle maailma kirik endas
kolmepäiseid lohesid?
Kiriku uks seisis endiselt pärani. Küllap tuulutas preester ruume pärast äsjast jumalateenistust, kuhu
võis sattuda igasuguseid. Ka selliseid, kes kõige paremini ei lõhnanud, kuid lootsid ometi
kõigevägevama armule. Hiilisin arglikult pingiridade vahel, kuni jõudsin kitsukese ukse juurde, mis
viis kiriku käärkambrisse. Jäin ootama, silmitsedes värvilisi vitraaže, altarimaali ja lühtritel põlevaid
küünlaid. Kuigi viibisin võõras maailmas, oli kirik igati sarnane nendega, kuhu varem kogemata
sattunud olin. Maast laeni kõrguval altarimaalil kujutati tohutusuurt valgete tiibadega inglit, kelle
aukartust äratav mõõk oli ähvardavalt üles tõstetud ja löögivalmis. Headuse ja armuga siin küll
kellelegi usku ei sisendatud.
Kambrist oli kuulda lohisevaid samme ja kirikuteener ilmuski nähtavale.
„Issand õnnistagu,“ tervitas püha isa, demonstreerides habemepuhmasse uppunud naeratust. Tema
pealael seisis püsti linnusulgedele sarnanev juuksetutt, justkui oleks ta värskelt pestud peaga magama läinud ja hommikul sellise soenguga ärganud. Kuigi tundsin ennast oma neetide,
haaknõelte, tanksaabaste ja räbalaist koosnevate riietega pisut ebamugavalt, ajas preestri välimus
mulle siiski naeru peale.
„Kui Te tulite jumalateenistusele, siis jäite hiljaks. Me lõpetasime pool tundi tagasi,“ ütles vaimulik
lahkelt, ja teeskles nagu polekski ta minu tagasihoitud muiet tähele pannud. Suur täht sõna „Teie“
alguses oli tema kõnes selgesti kuuldav.
„Ma tulin tegelikult pihile,“ tunnistasin. Preestri nägu tõsines ja ta kutsus mind käeviipega koridori
poole, kust oli äsja tulnud. „Vasakul on ruum, kus saad rääkida kõigest, mis sinu hinge vaevab,“
juhatas ta. „Minu nimi on Valge. Kuidas on Teie nimi?“
„Tibi,“ vastasin mina. Vaimulik naeratas jälle ja surus mul viisakalt kätt nagu presidendi vastuvõtul.
Kui tseremoniaalne tervitus läbi sai, tegi preester järsu kannapöörde ja kõndis minu ees koridori
lõppu. Järgnesin talle ja astusin esimest korda oma patuse elu jooksul pihikambrisse. Kitsa toa ühes
seinas asetses pisike trellitatud aken, kuid trellid polnud pulksirged, vaid olid kaunistatud keeruliste
kujundite ja käänakutega, meenutades viinamarjavääte. Akna taha ilmus preestri mustvalge kogu.
„Kas ma pean nüüd ütlema, et andesta mulle, Isa, olen pattu teinud?“ küsisin.
„Ei pea,“ vastati mulle võre tagant. „Rääkige nii, nagu Teie jaoks mugavam on.“
Saabus pikk vaikus.
„Ma tunnen, et ei kuulu siia maailma,“ ütlesin viimaks ja jutustasin lühidalt tsirkuseetendusest ning
ärkamisest.
„Väga huvitav lugu,“ arvas Valge. „Võib-olla tahtis jumal saata Teile katsumuse, mille läbi Te
ennast leiaksite. On ju ennemgi olnud juhtumeid, kus naised hakkavad ennast meheks pidama ja
vastupidi. On teooriaid, mille kohaselt isegi Jeesus olevat olnud naine.“
„Kas sa tead midagi kabelidiskost?“ katkestasin ma ebaviisakalt Valge jutuvada.
„Kabelidiskost?“
„Kas siin juhtus kunagi massimõrv, mille käigus tapeti julmalt öösel kabelis pidutsenud noored ja
sealhulgas üks tütarlaps, kes elas majas, mis asub kiriku juurest üle tee?“
„Midagi meenub tõepoolest,“ hakkas Valge taipama. „Aga see oli ammu. Ja maja on siiani
mahajäetud.“
Kõhistasin omaette kibedat ja sarkastilist naeru, nii et preester ennast kohkunult vastu seina surus ja
risti ette lõi.
„Mina elan nüüd mahajäetud majas,“ ütlesin. „Timukas lappis selle tütarlapse kokku, äratas ellu ja
siis sattusin mina neiu kehasse. Ma tulin tagasi koju.“
„Meie Isa, kes sa oled taevas...“
„Ma ei ole saatanast,“ ütlesin kiiresti. „Palun kuula!“
Valge pomin vaibus, kuid tema katkendlik hingamine reetis kabuhirmu.
„Kogu see maailm siin pole tõeline. Sa arvad, et on, aga me oleme tegelikult arvutimängus, mille
süžee autoriks olen mina ise,“ jutustasin katkematu valinguna, sest olin juba nii või teisiti
hullumeelseks tembeldatud. „Ma tahaks siit välja pääseda, kuid ei oska. Ma ei tea mängu reegleid.“
Saabus jällegi vaikus.
„Kas sa kutsud mulle nüüd hulluarsti?“ küsisin lõpuks.
„Ei kutsu. Sa oled pihil ning see jutuajamine jääb meie kolme vahele,“ lubas Valge tõsiselt, nagu
kirikuvannet andes. Märkasin rõõmuga, et ta oli sinatamisele üle läinud.
„Kolme?“
„Meie ja jumala. Jumal on kõikjal!“
„Oled sa kunagi nõnda mõelnud, et maailm, milles sa elad, polegi tõeline ja on kellegi teise poolt
välja mõeldud?“ küsisin ma väga ettevaatlikult. „Sõnastaks selle nii, et Jumal lõi maailma, milles
elavatest miljarditest inimestest üks mõtles välja teise maailma koos selles elavate inimestega. Ja
sina oled üks nendest välja mõeldud inimestest.“
„Ma olen sama tõeline kui sina!“ hüüdis Valge toolilt püsti tõustes. Pärast pisukest mõttepausi lisas
ta kuidagi vaikselt ja äraolevalt: „Aga kui sa leiad kunagi tagasitee oma maailma, siis palun võta
mind sinna kaasa. Ma pole kunagi reisimas käinud.“