Jää Minuga

8

Õhustik minu ja Matthiase vahel oli järgmisel hommikul totaalselt muutunud. Vihkamisest ja põlgamisest oli saanud hoopis midagi muud, millele ma ei osanud nime anda. Iga kord, kui meie pilgud kohtusid, tundsime mõlemad kohmetust. Ka Caspar aimas, et meie vahel oli midagi juhtunud, sest kui ma paadisillal hommikukohvi jõin, istus poiss mu kõrvale, jäädes mind pikemalt silmitsema.

„Mis sinu ja Matthiase vahel toimub?"uuris Caspar.

„Mis mõttes?"küsisin ma, vältides poisi pilku.

„Te vihkasite teineteist mõned nädalad tagasi, aga nüüd on teie vahel midagi teistmoodi."

Kehitasin õlgu. „Ma ei tea, millest sa räägid."

Caspar muigas. „Ma arvan, et sa tead, millest ma räägin."

Raputasin pead. Rüüpasin kohvi, tahtmata Casparile meie öisest intsidendist rääkida. Hommikul, kui silmad avasin, oli Matthias mu juurest lahkunud ja hetkeks mõtlesin, et kujutasin kõike ette, kuid kui söögilauas kohmetuid pilke vahetasime, siis ma teadsin, et öösel juhtunu toimus päriselt. Ma ei olnud ette kujutanud seda tunnet, mis mul tekkis, kui Matthias õrnalt mu selga silitas. Kõik oli reaalne, tahtsin ma seda tunnistada või mitte.

„Sa ei pea midagi varjama,"ütles Caspar, tuues mind reaalsusesse tagasi. „Ma nägin teid öösel, kui ma vetsu läksin. Sinu toa uks oli veidi praokil ja uudishimu sai minust võitu. Ma piilusin ja nägin teid kahte, teineteise embuses. Mis toimub?"

„See pole nii nagu sa arvad,"sõnasin ma, vaadates lõpuks Casparile silma. „Ära palun naera, aga ma olen lapsest saati kohutavalt äikest ja müristamist kartnud. Ma ei saanud magada ja Matthias lihtsalt... lohutas mind. Seal ei toimunud mitte midagi sündsusetut."

„Kas mu vend on sinu suhtes meelt muutnud?"

Kehitasin õlgu. „Ma ei tea, aga ta kinnitas, et pole mind kunagi vihanud. Lihtsalt mõte meist ja uuest perekonnast ei meeldinud talle."

„Mul on hea meel, et ta lõpuks mõistusele tuli. See, kuidas ta sinuga käitus, oli ebameeldiv."

„Tead, ma olin väga üllatunud, kui Matthias minult andeks palus. Muidugi ma andestasin talle, sest mina ka ei taha temaga vaenujalal olla."

Caspar naeratas. „Ehk saame kõik lõpuks normaalselt läbi."

„Ma loodan,"vastasin ma ohates.

Võtsin lonksu oma kohvist ning mu mõtted liikusid tahes tahmata Matthiasele. Ta ei olnud mulle söögilauas mitte ühtegi sõna lausunud ja teiste jaoks ei tundunudki see ehk kummaline, teades, mida Matthias minu vastu tundis, kuid mulle ei meeldinud tema vaikimine. Kas kõik jätkub ikkagi vanaviisi, olenemata meie öisest vahejuhtumist, või otsustab Matthias mind üldse ignoreerida? Ma ei teadnud, kumb oli hullem variant: puhas ignoreerimine või täielik vihkamine. Mitte kumbki nendest variantidest ei meeldinud mulle.

„Ma loodan, et see öine intsident minu ja Matthiase vahel asju piinlikuks ei muuda,"sõnasin ma. „Täna hommikul ta ignoreeris mind. Ma ei tea kumb variant on hullem: ignoreerimine või vihkamine."

„Mulle ei meeldiks kumbki variant."

Noogutasin. „Mulle ka mitte. Ma räägin Matthiasega. Ma tõesti ei taha, et asjad meie vahel veidrad oleksid."

„Matthias oli oma toas, kui sa temaga rääkida tahad."

„Aitäh sulle, Caspar."

Koputasin vaikselt noormehe uksele, kuid saamata vastust, avasin ukse. Matthias lebas oma toas voodil, kõrvaklapid peas ja silmad kinni. Toetusin vastu ust, mõeldes sellele, kui kaitstult ja koduselt ma end noormehe käte vahel tundsin. Mida võis küll Caspar mõelda, kui ta minu toast mööda läks ja meid teineteise embuses nägi? Istusin Matthiase voodiäärele ning raputasin kutti, et teda üles ajada.

„Vabandust, ma koputasin, aga sa ei kuulnud,"vastasin ma noormehe küsiva pilgu peale.

Matthias tõusis istukile, pani muusika kinni ja asetas kõrvaklapid öökapile, jäädes mulle otsa vaatama. Pöörasin pilgu hetkeks kohmetunult eemale, sest ma ei teadnud, millest alustada.

„Tegelikult ma tahtsin sinuga öisest intsidendist rääkida."

„Mis sellega on?"küsis kutt, pannes käed rinnal risti.

„Kas meie vahel on kõik hästi? Öösel sa kinnitasid mulle, et sa ei vihka mind, aga täna hommikul sa kas ignoreerisid mind või saatsid minu poole kohmetunud pilke."

„Kõik on hästi. Miks ei peaks olema?"

Ohkasin. „Kindel? Ma ei taha, et asjad meie vahel veidrad oleksid. Ma tahan päriselt sinuga hästi läbi saada."

Matthias naeratas. „Päriselt, Geira, kõik on hästi. Sa ei pea muretsema. Ma mõtlesin oma vabandust ka tõsiselt."

Matthias asetas õrnalt oma käe minu omale ja ma vannun, et tol hetkel jättis mu süda paar lööki vahele. Sama kiiresti, kui Matthias oli oma käe minu omale asetanud, tõmbus ta ka eemale. Ma ei teadnud, kas ka noormees midagi tundis, kuid ükskõik, mis tundeid minus Matthiase puudutus tekitas, pidin ma need unustama. Ja seda kiiremas korras, sest see oli vale.

Kumbki meist ei öelnud rohkem sõnagi ning ma jätsin noormehe taas üksi. Viskasin end oma toas voodile pikali, püüdes unustada kõike, mida ma Matthiase vastu võisin tunda.