Jää Minuga

13

Tänasin õnne, et oli esmaspäev, mis tähendas esimest tööpäeva Astridi restoranis. Ma ei teadnud, kuidas ma peaksin Casparile otsa vaatama või kuidas me peaksime edasi suhtlema pärast seda, mis filmiõhtul juhtus, seega olin õnnelik, kui Astridiga vara ärkasime ja lahkusime. Ma ei pidanud Casparit nägema. Vähemalt mitte kohe hommikul.

„Täna allkirjastame töölepingu ja tutvume töökohaga. Esimene päev on tutvumis- ja kohanemispäev, seega ei midagi rasket,"seletas Astrid, kuid ma vaevu kuulasin naist.

Ükskõik, kui palju ma ka ei püüdnud, ei suutnud ma peast visata mälupilte meie suudlusest. Jah, ma nautisin seda ning ma tean väga hästi, et ma poleks tohtinud seda nautida. See oli vale.

„Geira, kuulad sa mind?"küsis Astrid, peatades auto restorani ees. 

„Vabandust,"pomisesin ma. „Mul olid mõtted mujal."

„Kas kõik on hästi? Sa näid murelik. Kas Matthias valmistab sulle raskusi?"

Raputasin pead. „Ei, Matthiasega on kõik hästi. Ta on isegi väga... kena."

„Mis lahti on?"

„Ma igatsen oma parimat sõbrannat,"valetasin ma.

„Sa võid ta mõni nädalavahetus meile külla kutsuda. Mul poleks selle vastu midagi,"pakkus Astrid naeratades. 

„Päriselt?"

Astrid noogutas. „Muidugi! Ma usun, et sul on olnud väga raske kohaneda ja sõbranna ehk aitaks sind."

„Ma annan Mariele teada, et ta on külla oodatud."

Naine noogutas ning väljusime koos autost. Astrid avas restorani ukse ja ma vaatasin ringi, suu ammuli. Astridi restorani puhul oli tegemist väga kalli restoraniga, mis tuli välja ka sisustuses. Kui ma arvasin, et see restoran, kus me käisime ühisel õhtusöögil söömas, oli uhke, siis Astridi oma oli veelgi uhkem. Ma ei julgenud mitte midagi puudutada, kartes, et suudan midagi ära lõhkuda.

„Täna õhtuks on päris palju laudu kinni pandud, seega tuleb tegus päev. Tule, lähme minu kabinetti."

Jõudnud naise kabinetti, palus ta mul enda vastu istuda, ulatades mulle töölepingu. Naine palus mul hoolega tööleping läbi lugeda, mida ma ka tegin. Olles lepingu allkirjastanud, tegi Astrid mulle ringkäigu terves restoranis ja tutvustas kolleege, kes olid samuti saabunud. Kuna täna oli mu esimene päev, siis jälgisin lihtsalt oma kolleege, kes oma tööga suurepäraselt hakkama said. Soovisin pigem tegutseda, sest iga kord, kui mul oli antud aega mõtlemiseks ja jälgimiseks, tuli mu silme ette Caspari siidpehmed huuled. Pagan küll, kirusin ma end. Pidin Caspari enda peast välja saama, kuid mul polnud aimugi, kuidas seda saavutada.

„Penn sinu mõtete eest."

Võpatasin, vaadates otsa Robertile, kes mulle naeratas. Robert oli üks teenindajatest ning ta võis olla umbes minu vanune, kuid ta võis ka minust natuke vanem olla. Naeratasin talle kohmetunult vastu, teadmata, mida talle vastata. 

„Ah, tead, ma niisama... mõtisklesin,"vastasin ma, lüües käega.

„Oma uuest töökohast?"

„Võib ka nii öelda."

„Kui sul edaspidi abi vaja on, siis võid minu poole pöörduda. Ma olen siin see, kes kõiki hädast välja aitab."

Naeratasin. „Jätan meelde."

Robert kiirustas tagasi kööki, kus ta oma toimetustega jätkas. Kuna Astrid arvas, et olin enam-vähem saanud selgeks, milliseks mu töö kujuneb, lasi ta mul varem koju minna. Kuidas kurat ma peaksin Casparile otsa vaatama? Või Matthiasele, kellele me olime vahele jäänud? Mul ei olnud aimugi, kuid lootsin, et meie suhtlus sellest kuidagi kohmetuks ei muutu. Ma ei talunud kohmetust.

Ma olin nii omas mõtetes, et ma ei olnud tähele pannud seda, et keegi mind jälitas. Taipasin seda alles siis, kui keegi mu käest kinni haaras. Võpatasin, kui mu pilk Oscari omaga kohtus. Oscari nägu ei olnud nii hullus seisus, kui Caspari oma, kuid oli siiski näha, et ta oli kellegagi kakelnud.

„Tere, kullake,"ütles Oscar, tugevdades haaret mu käsivarre ümber. 

„Mida sa tahad?"küsisin ma, lootes, et mu hääl ei värisenud. Ma ei tahtnud talle oma hirmu välja näidata.

„Sina saatsid Caspari mulle peksa andma, jah?"

Raputasin pead. „See ei ole nii. See oli Caspari enda algatus."

„Mulle tundub, et ma ei usu sind."

Püüdsin end poisi raudsest haardest vabastada, mis mul mitte kuidagi ei õnnestunud. Oscar tõmbas mu endale veelgi lähemale ja ta huuled peaaegu et riivasid minu omi. Ma ei olnud unustanud seda, mida ta oli plaaninud minuga tol õhtul teha ja nüüd, mil viibisin talle nii lähedal, hakkas mu peas helisema häirekell. 

„Palun, Oscar, lase mul minna,"palusin ma vaikselt.

Ta libistas sõrmedega üle mu rindade, peatudes mu huulte juures. „Tol õhtul mu plaanid ebaõnnestusid, aga ma ei lase sel kaks korda juhtuda. Ma saan kõik, mida ma tahan ja hetkel tahan ma sind."

„Ma hakkan karjuma."

Proovisin karjuda, kuid mu hääl oleks justkui kõrri kinni jäänud. Oscar vaid naeris mu hädise katse peale. Ma ei olnud veel kunagi end nii lootusetuna tundnud kui tol hetkel. Mul ei jätkunud jõudu, et vastu hakata ja iga tema puudutus mu kehal ajas mul südame pahaks. Ma ei mõistnud mehi, kes naisi vägisi võtsid.

„Oscar, sa ei pea seda tegema,"sosistasin ma, kuuldes, kuidas mu hääl värises. „Palun, lase mul minna ja ma ei räägi sellest mitte kellelgi."

„Ma luban, et meil saab lõbus olema ja see ei ole üldse valulik, kui sa end natukene lõdvemaks laseksid."

Ta käed libisesid mu särgi alla ja ma nuuksatasin, kui ta mu rinnahoidja haagini jõudis. Rinnahoidja haaki ta aga avada ei jõudnud, sest Oscar tiriti minust eemale jõuga, mida ma varem näinud polnud. Vaatasin otsa Matthiasele, kes Oscaril kõrist kinni hoidis, silmis raev. Mitte lihtsalt viha, vaed raev, mis talle jõudu andis.

„Geira, istu mu autosse. Kohe,"käskis ta. 

Seda ei pidanud mulle kaks korda ütlema. Võtsin endas viimase järelejäänud jõuriismed kokku ja koperdasin auto poole, heites paar pilku selja taha. Matthias hoidis endiselt Oscaril kõrist kinni, lüües teda järsku otse näkku. Võpatasin iga kord, kui Matthias Oscarile hoope jagas.  Lõpuks lasi ta Oscari lahti ning poiss kukku elutuna tee peale. Matthias kummardus poisi kohale, sosistades talle midagi, mida ma autos olles ei kuulnud. 

Mõni hetk hiljem istus Matthias autosse, ajas gaasi põhja ja kihutas kodu poole.

„Matthias, kas Oscar ikka hingas kui sa ta sinna jätsid?"küsisin ma.

„See kutt püüdis sind just mõni hetk tagasi vägistada ja nüüd sa hoolid sellest, kas ta ikka hingas?"

„Ma ei hooli temast! Ma hoolin sinust! Mõtle, mis saab, kui sa oleksid ta surnuks peksnud! Ja kui ta veel politseisse peaks minema..."

„Ta ei lähe politseisse. Ma tegin talle selle vägagi selgeks. Ma lubasin talle, et kui ta peaks veel sind puudutama, siis järgmine kord ei jäta ma teda ellu."

„Ära räägi nii palun. Sa hirmutad mind."

Matthias ohkas. „Anna andeks. Ma ei tahtnud. Ma lihtsalt ei talu mõtet sellest, et ta sulle haiget tegi."

„Kõik on korras. Aitäh sulle, Matthias."

Noormees noogutas. Õnneks oli maja tühi, kui koju jõudsime. Isa oli veel tööl ja meil kummalgil polnud aimugi, kus Caspar viibis. Oma tuppa jõudes istusin voodile, kogudes end hetke. Matthias toetus end vastu uksepiita, jäädes mind murelikult silmitsema.

„Kas sa soovid üksi olla, Geira?"

Raputasin pead. Ootamatult voolasid mu silmist pisarad, mida olin ennist tagasi hoidnud. Matthias istus mu kõrvale ja haaras mu enda embusesse, kussutades mind nagu väikest last.

„Sa oled nüüd minuga, Geira. Ma ei lase mitte kellelgi sulle halba teha."